Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Välisminister Kristiina Ojuland väidab, et valitsus ei püüdnud varjata probleemset olukorda vähemuse teemaga ELi-Venemaa ühisdeklaratsioonis, kuid samas ei saa alati kõike ka välja tilgutada.
Kas teil on praegu, pühapäeva pärastlõunal, ettekujutus, milline tekst vähemuse küsimuses teile esmaspäeval ELi-Venemaa ühisdeklaratsiooni projektis lauale pannakse?
See viimane variant on kaunis hea tekst ja ma ütleks, et see on arvestanud Eesti põhimõtetega. See tähendab, et inimõiguste täitmise kohta käiv tekst on kõigile riikidele nii Venemaale kui ELi liikmetele ühtmoodi kohustuslik ning ühtegi riiki ei ole eraldi nimetatud. Ma loodan, et pühapäeva õhtuks peaks ka lõppvariant selguma.
Partnerlus- ja koostööleping laieneb üsna kindalt. EL on deklaratsiooni asjus esitanud oma positsioonid Venemaale ja loodetavasti saame sealt õige pea nende seisukoha. Kui kokkuleppele ei peaks mingil põhjusel jõutama, tuleb välisministrite nõukogus otsustamisele, mismoodi Euroopa Liit edasi käitub.
Kas selles viimases tekstivariandis on sees sõnapaar «vene vähemus»?
Seal ei ole vene vähemust nimetatud ja see rõõmustab. Esialgu, kui see teema üles kerkis, oli küsimuse all kahes riigis elav vene elanikkond.
Lätis ja Eestis elavad venelased?
Jah. Lätis ja Eestis.
Teie oponendid on väitnud, et ainuüksi vähemuse teema tekkimine ELi-Vene ühisdeklaratsiooni on paljuski teie isiklik mahamagamine ja et teie energia on pigem olnud suunatud iseenda heaks tagatrepitöö tegemisele saamaks hääli Euroopa Nõukogu peasekretäriks kandideerimisel.
Olen hämmastunud ja kurb, et opositsioon on nii tähtsas küsimuses nagu ELi-Vene partnerlusleppe laienemine muutunud sedavõrd väiklaseks. Kui me nii olulise asja pärast hakkame omavahel kodus kaklema ja üksteist süüdistama, on see halvim, mis juhtuda saab.
Eestis on olnud viimase 13 aasta jooksul teisigi üsna pingelisi momente, kus erakonnad, sõltumata sellest, kas nad on valitsuses või opositsioonis, panevad seljad kokku, sest ühtsust on meil tõesti vaja.
Kui ma tahaksin olla samal tasemel ja sama väiklane, võiksin ma küsida, et mida teie, lugupeetud Euroopa Parlamendi vaatlejad, olete teinud selleks, et seda küsimust aidata üheskoos lahendada. Ma kutsun kõiki Eesti poliitikuid üles jätkama välispoliitikas ühtse joone ajamist.
Kas te vähemalt möönate, et välisministeeriumi ja valitsuse tasemel on olnud ELi-Vene ühisdeklaratsiooni tagamaade selgitamine puudulik. Enamik inimesi luges teie muret ELi allaandmispoliitika pärast alles kesknädalal internetiportaalist EUObserver. See oli aga kolm päeva pärast seda, kui vastav paber lauale pandi.
See, et Venemaa on esitanud 14 tingimust partnerlus- ja koostööleppe laienemiseks ja üks neist tingimustest puudutas Lätis ja Eestis elavaid vähemusi, on väga kaua aega teada olnud.
On küll. Aga see, et EL selle poliitilise punkti üle kavatseb Venemaaga üldse kõneleda ja seda ka deklaratsiooni tekstis kajastada, ei olnud just kuigi laialt teada.
Ma ei ole mingil juhul nõus väitega, et valitsus on midagi varjanud. Diplomaadid on teinud oma tavapärast tööd, aga tõepoolest ei saa kogu aeg teha välispoliitikat nii, et kõik aknad ja uksed on laiali lahti ja kõik tilgub välja.
Me oleme ka varem olnud väga rasketes olukordades rahvusvahelistes organisatsioonides, nii OSCEs kui Euroopa Nõukogus...
...mis ei ole lihtsalt välja tulnud.
See ei ole õige väljend. On peetud raskeid läbirääkimisi ja nende käiku ei ole meedias laiali tõmmatud. Ka näiteks esmaspäeval välisministrite nõukogu koosolekul räägitav on konfidentsiaalne. Selles mõttes on see seotud tavade ja kohustustega mitte teha kogu aeg avatud kardinate poliitikat.
Seda on näha jah. Valitsus ei tõtanud ju teatama, et meile probleemseks saada võiv sõnastus on välja pakutud. See tuli välja päevi hiljem.
Selleks ajaks kui ma EUObserveris oma mõtted välja käisin, oli selge, et läbirääkimisi on peetud juba piisavalt kaua ja EL siiski püüab leida Venemaale sellist...
Kommi?
Ma ütleks, et sõnastust, mis võib-olla võib jätta meie huvid teatud mõttes tagaplaanile ja seda vaatamata kõikidele eelnenud kõnelustele nii komisjoni kui liikmesriikide välisministritega. Mul oli mulje, et selle sõnastuse muutmiseks tuleb meil kogu jõud kokku võtta ja avaldada survet Euroopa Liidule, et saavutada vastuvõetav sõnastus.
Kas see, et vähemuse küsimus üldse n-ö lauale jõudis, on negatiivne?
Meie vaatevinklist olnuks igati parem, kui seda deklaratsiooni sellisel kujul ELi-Vene leppega seoses ei oleks laual. Pole ju mõtet teha kõrgel tasemel otsuseid, nagu see ELi-Vene leppega juhtus, kus öeldi, et see lepe laieneb uutele liikmesriikidele tingimusteta ja siis mõni kuu hiljem hakata ikkagi arutama, mitte küll võib-olla otseselt tingimusi, kuid seda on kindlasti võimalik nii tõlgendada.
ELi Venemaa-poliitika on oma arengus alles algusjärgus, ühtse poliitika kohta käiv dokument võeti ju vastu alles veebruaris.
Kindlasti ei saa vaadata ELi-Venemaa suhteid sama lihtsalt kui USA-Venemaa suhteid, kus presidendid lepivad lihtsalt omavahel kokku ja kõik on korras. ELis on 25 riiki ja igaühel on oma huvid.