Euroopas petetud, paariks loe

Eesti andis endast parima, aga pidi vahetult enne liitumist tõdema, et liikmesriikide solidaarsusest on olemas olulisemad huvid, kirjutab Eiki Berg.

Alles see oli, kui Euroopa Komisjoni laienemisvolinik Günter Verheugen väljendas siirast pettumust Küprose kreeklaste sõnamurdliku suhtumise pärast saareriigi taasühendamise küsimuses. «Ma tunnen ennast petetuna,» kõlas emotsionaalselt muidu vaoshoitud sakslase suust hüüatus hetkel, mil Euroopa Parlament oli kogunenud plenaaristungile, et arutada ÜRO rahuplaani realiseerumise väljavaateid Küprosel.

Verheugeni sõnul oli Küpros kaasatud liitumisläbirääkimistele vaid tingimustel, et viimane teeb kõik endast oleneva selleks, et aastakümneid väldanud konflikti lahendada ja kogukondlikku lõhestatust rahumeelsel teel ületada.

Olgem ausad, ei tahaks nagu saada Euroopa Liitu sellist riiki, mis kontrollib vähem kui 2/3 oma territooriumist, kus korda tagavad ÜRO rahuvalvejõud ning mille separatistlik põhjaosa on baasiks 35 000 võõramaisele sõdurile.

Piits ja präänik

Samas oli Ida-Saksamaa kogemus see, mida sai rakendada ka Küprose puhul. Piits ja präänik pidid andma parima võimaliku tulemuse ka siis, kui kogu tubakas rahupiipu popsides otsa oli saanud.

Pealegi oli Kreeka ähvardanud tõkestada idalaienemise, kui väljavalitute hulka ei satu liitumispuudega Küprost.

Mäng taasühinemise nimel võttis tõsise tooni alles siis, kui ilmusid rahvusvahelised rahusaadikud, kes tegid põhjaküproslastele selgeks, et Euroopa Liit võimaldab väljuda isolatsioonist, samas oma iseolemist kaotamata.

Kuid lõunaküproslased olid seniajani vaid laiutanud käsi ning tuletanud meelde ÜRO resolutsioone, mis kõik taunisid Türgi okupatsiooni. Ei enamat.

Kurb lugu, mida jutustati 1994 saareriiki külastanud turistile, ei erinenud karvavõrdki sellest, mida 2003 võis silmaga tänavapildis, paberkandjal või sootuks Nikosiat lõhestaval «rohelisel joonel» eristada. Ometi oli Küpros selleks hetkeks ELi liitumislepingule allkirjad andnud. Sõnades toetati ka Annani rahuplaani. Selle kindlusega, et põhjaküproslased näitavad punast tuld. Kuid läks teisiti.

Eesti pettumus

Täna võivad eestlased öelda: «Me tunneme ennast petetuna.» Ja seda meie Euroopa Liidu partnerite poolt, kes on soostumas Venemaa nõudmistega lisada partnerlus- ja koostööleppesse punkt, mis osundab vähemusrahvuste olukorrale uutes liituvates riikides.

Kui Euroopa Parlamendi välisasjade komitee ja erinevad poliitilised jõud on üsna ühemõtteliselt sedalaadi Venemaa surveavalduse hukka mõistnud, siis komisjon ja ELi eesistujariik Iirimaa näivad olevat kahevahel ning liikmesriigid suisa vastuolulistel positsioonidel.

Vene vähemuse mainimine käiks täie jõuga meie pihta ka siis, kui Eestit-Lätit nimepidi ei mainita.

Mujal neid vähemusi ju pole. Eesti alustas liitumisläbirääkimisi olukorras, kus tõepoolest oli põhjust teha ettekirjutusi meie vähemuste poliitika osas.

Mitmed meetmed, nagu taasiseseisvumisajal sündinud mittekodanike lastele kodakondsuse andmine, olid sisult OSCE ja Euroopa Nõukogu ettekirjutused, millest omakorda juhindusid komisjoni vastavad ametnikud oma eduaruannete kirjutamisel. Teadagi, Kopenhaageni poliitilistele kriteeriumidele vastamine valmistas muret Eesti poliitilisele eliidile.

Ajapikku valmis riiklik integratsiooniprogramm. Varasemaga võrreldes suunati rohkem tähelepanu keelekümblusele ja kodakondsusseaduse tõhusamale rakendumisele.

Kas mäletate veel riikliku toetuse leidnud kampaaniat «Palju toredaid inimesi»?

Lääne kriitika hakkas leebuma, OSCE sulges oma esinduse Eestis ning kõikjal teatati avalikult, et meie seadused vastavad Euroopa Liidu nõudmistele ning on kooskõlas parima rahvusvahelise tavaga. Eesti oli teinud midagi sellist, millega Küpros ei ole seniajani hakkama saanud.

Verheugen on pettunud Küproses, eestlased jällegi Euroopa Liidu liikmesriikides. Küpros ei vastanud liitumiskriteeriumidele, ometi alustas läbirääkimisi ja viis need ka lõpuni midagi sisuliselt muutmata.

Eesti andis endast parima, aga pidi vahetult enne liitumist tõdema, et liikmesriikide solidaarsusest on olemas olulisemad huvid.

Kui vene vähemust mingil kujul mainitakse, oleme mõnes mõttes tagasi aastas 1996. Verheugeniga seal, kus ta idalaienemist alustas. Petetud, paariks loe.