Küpros langetab täna ajaloolise valiku

E tniliselt lõhestatud Küprose probleem on küpsenud juba 40 aastat. Ehk peaaegu sama kaua kui riigil vanust. Aktiivne rahutagamine, lepitustöö, vahendamine, sanktsioneerimine ja resolutsioonide kirjutamine on kestnud viimased 30 aastat.

Ehk siis sellise ajaühiku jagu, mida nooremad inimesed ei taju ja vanemad põlvkonnad hea meelega ei meenutaks. 24. aprillil on see päev, mil viiakse läbi rahvahääletus Küprose taasühendamise osas vastavalt Kofi Annani rahuplaanile. Kreeka ja Türgi on viimasel kümnel aastal üksteisele lähenenud.

Küpros seisab Euroopa Liidu lävepakul, kus vaagitakse liitumissobilikkust ja mõõdetakse konfliktsust. Kõik märgid, kaasa arvatud põhjaküproslaste euromeelne valitsus, viitavad ajaloolise hetke saabumisele. Kuid kas probleemitus ei ole mitte näiline?

Annani rahuplaan nägi ilmavalgust 2002. aasta novembris. Järgnes põhjaküproslaste liidri Rauf Denktashi selge «ei» ja uute kõneluste taasavamine alles selle aasta 13. veebruaril. Annani plaan on vahepeal läbinud uuenduskuuri, omandanud üleminekuajad ning kreeka ja türgi kogukondade põhisõnumid. Läbirääkimistesse on sekkunud nii Kreeka, Türgi kui ka EL.

Kasu või null-mäng?

Eelneva tulemusel ja paljuski küproslaste endi osavõtul on valminud 9000 lk paksune föderaalseadustik, mis annab taasühendatud riigile uue põhiseaduse ja riikluse sisu.

Ometi puuduvad sellelt lepingult osapoolte allkirjad ning Küprose president Tassos Papadopoulos on pidanud vajalikuks sellele rahuplaanile «ei» öelda. Mida peavad mõlema kogukonna esindajad siis lõppkokkuvõttes otsustama?

Annani rahuplaan näeb ette Küprose Liitriigi moodustamise, mis koosneks kahest võrdsest osast, kuid oleks rahvusvahelisel areenil suveräänne ja ühtse kodanikkonnaga esindatud subjekti staatuses. Liitriiki hakkaks juhtima üheksast liikmest koosnev presidendi nõukogu.

Parlamendi ülemkoja koosseis peaks peegeldama kogukondadevahelist võrdsust, samas kui alamkojas istuvate saadikute mandaadid jagatakse proportsionaalsel alusel vastavalt Küprose etnilisele koosseisule.

Rahuplaani kohaselt säilitavad küll mõlemad etnilised kogukonnad õiguse reguleerida immigratsiooni ja ümberasumist ühes maa ja kinnisvara soetamisega, kuid ka see on sätestatud vastavate üleminekuperioodidega.

Leping näeb veel ette Põhja-Küprose territoriaalse haldusala kahanemise 8 protsendi ulatuses Lõuna-Küprose kasuks. Samuti okupatsioonijärgsete uusasukate arvu vähendamist 45 000ni, varade kompenseerimist ja tagasiandmist endistele omanikele ning viimaks ka võõrvägede kontingendi vähendamise 6000 meheni mõlemal poolel.

Avaliku arvamuse küsitlused ennustavad rahvahääletusele positiivset tulemust Põhja-Küprosel ja selle haledat läbikukkumist saare lõunaosas. Kreeka kogukond on arvamustes vastuoluline. Ühest küljest ütleks nagu mingi sisemine hääl, et ÜRO rahuplaaniga ei ole just kõik päris nii nagu võiks.

Kurb lõppmäng

Teisest küljest ei soovita ka saareriigi püsivat lõhestatust. Kaks nädalat, mis jäi rahuplaani tutvustamiseks, ei ole piisav ajavaru 9000-leheküljelise dokumendi lahtimõtestamiseks. Ja ega seda näi soovivatki need, kelle tahtest olenevalt võiks status quo jätkuda.

Kuidas muidu seletada Küprose televisiooni keeldu vahendada intervjuusid ELi laienemisvoliniku Günter Verheugeni ja ÜRO erisaadiku Alvaro de Sotoga? Küprose telekanalid peavad ELi ja ÜRO esindajate soovi edastada oma sõnumid 24. aprilli rahvahääletuse toimumise eelõhtul sekkumiseks Küprose siseasjadesse.

Kogu loo muudab nutumaiguliseks tõsiasi, et saareriigi taasühendamise vastu on üles tõusnud kreeka kogukond ja mitte niivõrd põhjaküproslased, kelle kurikaelast liidri osas igasugused illusioonid seni puudusid.

Ka Küprose president näib suhtuvat rahuplaani kui ÜRO enneaegsesse lapsukesse, mis tuli «ei tea kust ja kelle mahitusel». Õigus näib olevat nendel, kelle arvates tuleb küproslastel valida Annani rahuplaani ja plaanituse vahel.