Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Hõbemägi: narkoteemale pole mõtet aega raisata

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Pilt on illustratiivne.
Pilt on illustratiivne. Foto: Lehtikuva

Ajakirjanik Priit Hõbemägi soovitas narkokaristuste leevendamise ja mõnuainete legaliseerimise teema tõstatanud professor Jaan Sootakil mõistlikumate küsimustega tegeleda.


Hõbemägi ütles Kuku raadio «Keskpäevatunni» saates, et ajal, kus Eesti on vanglates kinnipeetavate kurjategijate suhtarvult ühe elaniku kohta euroliidus esirinnas, ei peaks hakkama tegelema uimastite legaliseerimise küsimusega.

«Ma ei tea, kas professor Sootak on vaadanud näost näkku mõnda süstivat heroiininarkomaani, kes on oma elu täielikult hävitanud,» küsis ta.

Saates esinenud ärimees Rein Kilk pakkus, et Sootak ei ole vaadanud tõtt narkomaaniga, vaid on lihtsalt lugenud teadusajakirju, ja viitas, et narkokaristuste teema on aktuaalne hetkel USAs.

Kilgi sõnul ei ole üldjuhul eesmärk tuua uimasteid toidulauale, vaid leida paremaid meetodeid narkomaaniaga võitlemiseks.

Saates viibinud ajakirjanik Ainar Ruussaar lisas seepeale, et tema hinnangul on arusaamatu, et kui Sootak räägib leevendamisest ja legaliseerimisest, siis tegelikult üritatakse muuta seadusi hoopis karmimaks - ta meenutas liikluskaristusi, massirahutuste korraldmist ja nendes osalemist puudutavaid seaduseelnõusid.

Hõbemägi võttis Sootaki algatatud narkoarutelu kokku, nimetades seda aruaamatuks ajaraiskamiseks. «Tahtsime ainult juhtida tähelepanu sellele, et professorid võiks tegeleda praegusel keerulisel ajal mõistlikumate asjadega.»

Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak ja liberaalse mõttekoja Vaba Ühiskonna Instituut juhataja Paul Vahur leiavad, et Eesti võiks hakata liikuma narkootikumide tarvitamise legaliseerimise suunas. See vähendaks Eestis ülekriminaliseeritust ja aitaks ühtlasi narkoprobleemiga tõhusamalt tegeleda. 

Tagasi üles