Toomas Vint elab kunsti sees

Kunstihoones avati aprilli alguses Toomas Vindi juubelinäitus.

Äsja 60. sünnipäeva tähistanud Toomas Vint usub, et on loomingulises tippvormis – rasked ajad jäid kümme aastat tagasi seljataha ja praegu on tema ainus mure, et jõuaks maalida kõik need pildid ja kirjutada raamatud, mis plaanis on.

Olete öelnud, et mõni aasta pärast 50 aasta juubelit tundus, nagu polekski enam kuhugi areneda. Kuidas te praegu sellesse ütlemisse suhtute?

See kümne aasta tagune aeg oli eriliselt keeruline. Minu lahutamatuteks kaaslasteks olid süvenev alkoholism ja loominguline kriis – üks tingis teise ja vastupidi ning eluisu kahanes silmanähtavalt. Ma polnud seitse aastat peaaegu mitte midagi kirjutanud ja mulle tundus, et ka mõned aastad varem produktiivsetena tundunud maaliideed olid ennast ammendanud. Tol ajal torkasid muutused kunstimaailmas eriliselt silma. Tänu tookordsele üsna radikaalsele pöördele oma eluviisis sain ühtäkki aega, et endale selgeks teha, miks on maailma asjad just niisugused, nagu nad on. Praegu olen ma tookordse Vindiga võrreldes hoopis teine inimene.

Saite hiljuti 60 – mis tunne on uue kümnendi alguses?

Ma tunnen, et olen praegu tippvormis. Mul jätkub innustavaid ideid ja leian endas piisavalt loomingulist energiat, et neid teoks teha. Mida sa, hing, rohkem soovida võid!

Alustasite kunstnikuna 1960. aastate lõpus. Kuhu tahtsite sel ajal jõuda, mis tundus oluline ja kuidas on sihid nüüdseks muutunud?

Eks pürgisin ikka kõrgele ja kaugele – muidu pole ju kunsti ja kirjandusega tegelemisel mõtet. Kuigi ma ei usu, et endale tookord selgeid sihte seadsin. Mulle – nagu ka kõigile teistele, kes kuulusid Tõnis Vindi mõjusfääri – oli oluline isikupärase maailma loomine. Tuli oma võimalus üles leida, iseennast kultuuripildis ära tunda. Tookord, nagu ka tänasel päeval, kehtisid üsna selged reeglid, mida järgides võis kiiret tunnustust pälvida. Põlvkond, kelle kiiluvees ma kunstimaailma tulin, pidas säärast tunnustust jälestusväärseks. ANKi [avangardistlik kunstnike rühmitus] peamiseks teeneks tuleb pidada just seda, et rühmitus suutis kriitika oma pilliloo järgi tantsima panna.

Mul on hea meel, et suudan juba hea hulk aega kunstimaailmas toimuvat rahumeelselt kõrvalt vaadata. Loodan, et Veneetsia kogemused on meie ambitsioonikaid kunstijuhte harjutanud mõttega, et niikaua kuni kogu maailm töötab ühtede ja samade ideedega, peame leppima kunstiprovintsi saatusega, mida keegi tähele ei pane.

On õige veider, et kujutav kunst tegeleb tänasel päeval peamiselt lausete ja narratiividega. Minusugune multiloominguline tüüp kehitab seepeale hämmeldunult õlgu: milleks siin kunst – selle võib ju kõik kenasti kirja panna. Minule on kunsti tööriistad ikka vormid ja värvid. Usun, et saan nende abil väljendada just seda, mis kirjasõnas ei ole võimalik, ja loodan, et suudan maalida pildi, mille lummus liigutab midagi ka kõige robotlikuma inimese kalestunud hinges.

Olete kunagi öelnud, et iga pilt on teile omaette sündmus. Kas ka praegu?

Pildi valmimine on ikka sündmus, vastupidisel juhul kaotaks maalimine oma võlu. Loomeprotsess on vahel õige dramaatiline, teinekord isegi traagiline, mõnikord jälle ootamatult õnnelik. Vahel on painavat motiivi kujutluses kantud aastaid. Mul on tunne, et maali õnnestumine ei sõltu ainuüksi kunstnikust. Selleks, et tõelist imet pildi sisse maalida, peab midagi seletamatut juures olema. Seda, mida ei saa sõnades lahti rääkida...

Mida te algajana kartsite?

Ei meenu mingeid erilisi hirme. Ma ei osanudki midagi karta – ei värve ega motiive. Olin vaba kõigist neist kõhklustest ja kartustest, mida süstemaatiline kunstiõping kaasa toob.

Aga nüüd?

Et tervis üles ütleb või surm vahele astub ja ma ei saagi maalida neid pilte ning kirjutada neid raamatuid, mis plaanis.

Milline näeb välja teie tavaline päev?

Veider küll, aga ega mul üksteisele sarnanevaid päevi eriti ei ole. Kõik sõltub sellest, mis parajasti käsil on. Vastupidiselt noorusele ma öösiti ei tööta. Talvel, kui ilmavalgust napib, püüan kirjutada, maalimiseks on valgust parasjagu poolest veebruarist novembrini. Kirjutamiseks on kõige viljakamad varased hommikutunnid, maalimiseks keskpäev.

Raul Meel on meenutanud, et teie iha kirjanikuks saada oli lausa maniakaalne. Kas sama kehtib kunstnikuks saamise kohta?

Ma ihkasin kirjanikuks saada vist juba sellest ajast peale, kui nelja-aastaselt lugema õppisin. Teismeliseeas vihtusin küll põhiliselt trenni teha ja ei lugenud peaaegu midagi. Raul Meeliga olime koos sõjaväes spordiroodus. Küllap võis teda algul jahmatada ja hiljem ärritada minu ideederohkus ja ind spordile kaotatud aega vaimsusega täita. Ja muidugi ka tõnisvindilik pühendumus, mis oli mulle kodust viimaks ometi külge hakanud. Kunstnikuks saamine tuli muuseas, lihtsalt sellepärast, et vend ja abikaasa ja kogu sõpruskond tegeles sellega.

Milline on teie kõige veidram mälestus?

Kardan, et olen oma kummalised mälestused juttudesse ja romaanidesse juba ära kirjutanud. Aga võib-olla tuleks siinkohal rääkida hoopis sellest, et mind painas mitu aastat sõjaväes nähtud unenägu, kuid seda mitte sündmuste, vaid hoopis erakordse värvi poolest. Ja õige huvitav on asjaolu, et kui keegi tahab seda unenägu näha, siis pruugib tal minna Kunstihoonesse ja vaadata mu näitusel maali «Sinu liblikas lendab sinu aasale».

Millest te puudust tunnete?

Vaimsest seltskonnast. Võib-olla? Aga samal ajal olen ma seltsielust üha rohkem tagasi tõmbunud. Pole midagi tüütumat kui small talk, kuid tõsisemaid jutte ei taha enam keegi kaasa rääkida, ja kui räägitaksegi, siis pajatatakse iseendast. Mina jutustan iseendast oma naisele Ailile ja teen seda tavaliselt õhtuti. Mis siis, kui ta magama jääb – see ei sega mind ennast tühjaks rääkimast.

Mis teid viimati tõeliselt õnnelikuks tegi?

Ma arvan, et see oli pärast seda, kui mul silmapõhjas tekkinud trombi tagajärjel lõhkesid veresooned ja parem silm ei näinud peaaegu midagi. Aga siis istusime ühel kaunil õhtupoolikul Vladiga [Vladislav Korþets] õngitsemas, ma proovisin parema silmaga vaadata ja ühtäkki nägin – küll nagu läbi udu, aga juba täiesti eristatavalt – Vladi mütsi ja nägu. Siis ma olin tõeliselt õnnelik. Ma ju elan silmadega.

Aga kunstis... Ma mäletan, et kunagi Prado muuseumis noor Vint nuttis õnnest, kui nägi maalikunsti ðedöövreid – pisarad lihtsalt voolasid ja ta ei saanud nende vastu midagi. Aga hiljem... vahest van Goghi muuseumis tema viimased tööd, kuid ka sellest on aastaid.

Moodne kunst peaks mõjuma aktiivselt kõigile meeltele, aga mulle ei meenu, et ma midagi sellist tajunud oleksin. Elu jooksul on vist liiga palju kunsti vaadatud...

Teiega on tavaliselt seotud märksõnu «ülim ilu», «metafüüsika», «puhas esteetika», «mäng» jne. Aga kui proovida leida märksõnu, mis teie loomingus üldse ei peegeldu. Omavad need mingit olulist tähendust – religioon, jumal näiteks?

Ma olen loomult selline «uskumatu Toomas», see tähendab, et ma usun, et ma ei usu. Ometi ma ei oska otsustada selle üle, mis mu hingesügavuses toimub. Kogu oma uskumatuse juures aiman, et olen justkui kellegi poolt välja valitud – see, et paadunud alkohoolik on varsti juba kümme aastat kaine püsinud, on seletamatu loodusnähtus. Ma ei tahagi juurelda, kuidas see võimalik on, aga olen selle üle siiralt uhke ja õnnelik. 1994. aasta oktoobris algas minu jaoks uus elu, ma nagu sündisin uuesti.

Toomas Vint kohtub Tallinna Kunstihoones kõigi soovijatega neljapäeval, 29. aprillil kell 15.00