Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/27/15745059t1h7f42.jpg)
Tundeküllase noorpoeedina alustanud Stefan Zweig säilitas mõningase nõrkuse lüürilise ilukõne vastu läbi kogu oma loomingu.
Õnneks seltsis selle sõnalise ilutulestikuga peen ja terav, sageli ka sügav psühholoogipilk, mis võimaldas kirjanikul välja arendada oma sugestiivse poeetilise hingeelukujutuse.
Väärib meenutamist, et omaenda kinnitust mööda («Eilne maailm», 1988, lk 213) oli Zweig kahe maailmasõja vahel mõnda aega maailma kõige tõlgitum autor.
«Inimkonna tähetunnid» on sündinud viljaka elulookirjaniku pikemate biograafiate kõrvalproduktina, hõlmates 14 pöördelist aja- ja loominguloolist episoodi suurkujude elust (neist neli on varem ilmunud Nigol Andreseni tõlkes valimikus «Novelle», 1964).
Goethe armuseiklus
«Cicero» esitab kirjanduse ja poliitika vahel kõikuva kuulsa roomlase dramaatilisi hingeheitlusi; traagiline otsus poliitika kasuks lõpeb tema pea maharaiumisega.
«Waterloo maailmaminut» jäädvustab dünaamilistes stseenides Napoleoni langushetked.
«Plommitud rong» annab efektselt edasi oma «aprilliteesidega» Venemaale saabuva Lenini kurjakuulutavat suurust, tema ideede omas ajas otse deemonlikult nakkavat lummust. Ajaloo ja poliitika kõrval on raamatu teiseks, vahest olulisemakski raskuskeskmeks erakordsed loomepalangud.
Goethe viimasest suurest armuseiklusest kasvab välja ülev-traagiline luuleteos («Marienbadi eleegia»); Händeli füüsiline ja vaimne kokkuvarisemine pöördub uueks eneseleidmiseks kuulsa «Messiase» loomise läbi.
Ajalooline pessimism
Zweig usub - või vähemalt tahaks väga uskuda - mõistust, valgustust, progressi ja humanismi. Ent ikka ja jälle on ta sunnitud kainelt nentima: «Aga lühikesed ja mööduvad on mõistuse ja leppimise hetked ajaloos.» (lk 36).
1942 Brasiilias Petropolises koos abikaasaga elust lahkudes väljendas Zweig oma hüvastijätukirjas masendust õhtumaa hävingu üle. Saanuks ta vaimusilmas näha tulevast, meie praegust ühinevat Euroopat, ehk oleks ta oma otsust siis muutnud?
«Inimkonna tähetunnid» kogu oma ajaloolise pessimismi ja maailmatraagika toonitamisega sisendab lugejasse lõpuks ikkagi hävimatut usku loova vaimu võimalustesse: «Selleks, et ime või midagi imelist toimuks, on alati esimeseks eelduseks üheainsa inimese usk sellesse imesse.» (lk 136).
Kas ei võiks mõni meie kirjanik kätte võtta ja kirjutada samalaadse sarja pealkirjaga «Eesti tähetunnid»?