Kasutades sarnast tehnoloogiat nagu politsei vereplekkide järgi mõrvarite tuvastamisel, kavatsevad geeniteadlased kirjeldada kõigi 40 Eesti teraviljasordi DNA, et kaitsta neid ebaseadusliku välismaale viimise eest.
DNA-uuringud kaitsevad viljasorte varguse eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis aretatud teraviljasorte ei ole seniajani molekulaartasandil kirjeldatud ning vilja sordikuuluvust saab määrata vaid seemneid maha külvates, tärganud taime välimuse, viljade ja käitumise järgi.
Nüüd soovivad Tallinna Tehnikaülikooli geenitehnoloogia instituut ning Eesti Põllumajandusülikooli eksperimentaalbioloogia instituudi taimegeneetika osakond koostöös Jõgeva sordiaretusinstituudiga koostada kõigi siinsete teraviljasortide DNA-profiilid.
Taimede kallal
«Alustame nisust,» ütles põllumajandusülikooli taimegeneetika osakonna juhataja Kadri Järve. «Edasi asume ilmselt odra kallale, arvatavasti siis ka kaera ja rukki juurde, ehkki risttolmlejast rukis on kõige keerulisem.»
Uurimus peaks kava kohaselt valmima selle aasta lõpuks
Teravilja DNA-profiili koostamiseks kasutatakse põhimõtteliselt samasuguseid meetodeid, nagu seda teevad politseiuurijad mõrvapaigalt leitud vereplekkide jätjate tuvastamisel.
Uurimiseks valitakse välja seniste sortide DNA teatud lõigud ehk markerid ning kirjeldatakse need. Kui see tehtud, saab tundmatut teraviljasorti tulevikus määrata vaid paari päevaga, võrreldes varasemaid ülestähendusi uuritava taime DNA samade lõikudega.
«Praegu on Eesti sordid kirjeldatud vaid fenotüübi ehk välimuse tasemel,» nentis tehnikaülikooli geenitehnoloogia instituudi direktor Erkki Truve. «Määramiseks külvame vilja maha ning vaatame, kuidas taimed välja näevad ning suvel põllul käituvad - see on siiani ainuke tee sortide eristamiseks.»
DNA-profiilid võimaldavad sordi kiiresti kindlaks teha vähimagi kahtluse korral, et näiteks ühelt talumehelt teisele müüdud vili pole sordist, millest ta väidab selle olevat.
Geeniuuringuga saab astuda vastu neile põllumeestele, kes on mingi sordi Eestist varastanud või koguni püüavad seda Eestis oma nime all uuesti registreerida. Samuti saab kindlaks määrata Eestisse müüdavate viljapartiide sordipuhtust.
Tõenäoliselt muutub DNA-profiilide olemasolu Euroopas sordipassi saamiseks peagi kohustuslikuks.
Kaugem eesmärk on teraviljade kasulike omaduste ning neid omadusi määravate geenide seoste tundmaõppimine. Põllumajandusülikooli ja tehnikaülikooli teadlased on juba jälil neil geenidel, mis tagavad nisu nakkuskindluse jahukaste-nimelise haiguse vastu.
Sordiaretus kiireneb
Truve kinnitusel ei ole need uuringud sissejuhatuseks kodumaiste viljasortide geneetilisele modifitseerimisele, vaid vastupidi - klassikalise sordiaretuse kiirendamisele.
«Kui õpime tundma kasulikke tunnuseid kandvaid geene ning leiame markerid, millega saab kiiresti kindlaks teha selle tunnuse leidumise taimes, siis saame klassikalist sordiaretust oluliselt kiirendada,» lausus Truve.
Sordiaretaja viib siis ristamise endiselt läbi tavameetodil, kuid ei pea selle edukuse hindamiseks enam ootama uue taime tärkamist ja küpsemist, vaid saab tulemuse teada kohe laborilaua taga. See lühendab senist 12-aastast sordiaretustsüklit 5-6 aastani.