Wessberg tunnustab ETV ja Eesti Raadio liitmist

Euroopa Ringhäälingute Liidu president Arne Wessberg on veendunud, et avalik-õiguslikud ringhäälingud ei kao Euroopast mitte kuhugi Foto: Postimees.ee

Eile ühepäevasel visiidil Tallinnas käinud Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) presidendi ja Soome YLE TV peadirektori Arne Wessbergi hinnangul ei ole võimalik ühitada avalik-õiguslike ja erakanalite ülesandeid.

Mis olid teie külaskäigu peamised eesmärgid?

EBU presidendina külastan liikmesriike regulaarselt. Teiseks tahtsin tutvuda Eesti avalik-õigusliku ringhäälingu olukorraga, aidata tagada selle ringhäälingusüsteemi järjepidevus ning veenda poliitikuid selle süsteemi vajalikkuses.

Mis siis ikkagi on see avalik-õiguslik televisioon, miks peaks üks rahvusriik seda vajama?

See põhiline idee on rahvuslike auditooriumide teenimine, konkreetse riigi ja rahvuse kultuuri, keele, ühtsete probleemide kajastamine. Soomes, Lääne-Saksamaal või Inglismaal on avalik-õiguslikud ringhäälingud toiminud juba kuni 80 aastat, neil on olemas auditooriumi täielik usaldus.

Muidugi on siinne olukord teistsugune, traditsioonilise rahvusringhäälingu areng hakkas kõikjal Ida-Euroopas ikkagi alles 1990ndatel. See tähendab, et muutuma pidi ka suhtumine seesugusesse televisiooni või raadiosse: need on meediakanalid rahvale, mitte poliitikutele või riiklikele institutsioonidele.

Ja see suhtumine ei muutu üleöö, vaid võtab aega. Inglise BBC ja Soome YLE on aastakümneid olnud kõige usaldusväärsemad ja hinnatumad institutsioonid üldse, isegi kirik pole nii hinnatud.

Kas põhjus, miks Ida-Euroopa riikides pole seni avalik-õigusliku televisiooni olemusest ehk aru saadud, võib olla selles, et siin alustasid era- ja rahvuslikud ringhäälingujaamad tööd üheaegselt.

Selles suhtes on teil õigus, et Lääne-Euroopa avalik-õiguslikud ringhäälingud said alguses vabalt areneda, alles 1970-80. aastatel tulid satelliittelevisioonid, kommertskanalid ja kõik muu. Muidugi läks aega, et uuest olukorrast aru saada ja oma programm ümber hinnata - raskusi oli kõigil avalik-õiguslikel kanalitel.

Ühed kanalid olid selgelt kasumi teenimiseks käima lükatud, teised mitte. Ükski erakanal ei võta näiteks Soomes saamikeelsele vähemusele saadet teha, sest see pole kasumlik. Või näiteks haridussaated.

Kas erakanalid ja avalik-õiguslikud organisatsioonid on elupõlised vaenlased?

Nad ei võistle raha pärast, raha allikas on ju erinev. Eratelevisiooni eesmärk on saada raha reklaamiandjalt, avalik-õiguslik süsteem peab teenima vaatajaid. Need on kaks erinevat süsteemi.

Mõne aasta eest tegid erameedia esindajad ettepaneku, et riik võiks nn avalikku teenust, kultuuri- või haridussaateid tellida ka erakanalitelt. On see võimalik?

Ajaloost on teada üks niisugune katse, mis tehti Uus-Meremaal. Õige pea saadi aru, et kahte süsteemi pole võimalik kokku panna. See ei toimi kuidagi. Vaataja peab saama teha vahet, milliselt kanalilt saade tuleb, kas eesmärk on raha või missioon.

Mõnikord jääb mulje, et avalik-õiguslik televisioon - see on midagi igavat ja venivat. Kuidas sellest mainest lahti saada?

See sõltub juba meist, tegijatest. Avalik-õiguslik ringhääling peab kajastama sellele kultuurile ja ühiskonnale omaseid väärtushinnanguid, olema autoriteediks.

Kuid kuidas nende efektiivsust hinnata - kas selle järgi, kui palju arvamusliidrid neid kanaleid tsiteerivad või kui suur on vaadatavus?

Jah, ringhäälinguorganisatsioonil peab olema oma kindel auditoorium, kuid avalik-õigusliku idee on selles, et need peavad jõudma kõigi ühiskonnakihtideni - on üldhuvi-saateid, on nishisaateid. Kindlasti peab oma auditooriumiga suhtlema.

Kuid kes ütleb, et programm on hea? Mõni kirjutab näiteks lugejakirja, et tema on maksumaksja ja talle mõni saade ei meeldi, et võtke maha, sest see on mõttetu rahakulutamine. Või on hindajaks tellija - valitsus, näiteks?

Aga mõned ütlevad, et neile jällegi meeldis. Kui peaminister ütleb, et talle saade ei meeldinud, tuleb just saade alles jätta. (Naerab.) Valitsusjuhil pole õigust sekkuda toimetuslikesse otsustesse.

Kuidas aga avalik-õiguslik kanal saab oma usaldusväärsust näidata, on läbipaistvuse juurutamine. Tuleb teha kõigile arusaadavaks, kust tuleb organisatsiooni raha ja kuidas seda kulutatakse. Kindlasti tuleb esitada parlamendile raporteid oma edusammudest, elavdada arutelu erinevate huvigruppide vahel.

Eesti Raadio (ER) ja Eesti Televisioon (ETV) on aastaid väitnud, et neil pole korraliku programmi ja tehnika arendamiseks piisavalt raha. Kas see nurin on õigustatud?

Esmalt tuleb siin saavutada rahvuslik konsensus, mis on üldse rahvusringhäälingu eesmärk. Ilma selleta ei ole võimalik paika panna, mida ETV ja ER peavad edastama. Siis tuleb kokku leppida rahastamisskeemis ning oma ringhäälinguorganisatsioonidele öelda - see on raha, mille saate nüüd, järgmistel aastatel saate nii ja nii palju.

Rahastamine peab olema järjepidev ja planeeritud. Lisaks tuleb otsustada, kuidas raha kogutakse. Minu seisukoht on, et rahastamises tuleks osaleda kõigil.

Aga kuidas koguda? Muidugi pole Euroopas kehtiv lubamaks enam tõenäoline ajal, mil meil on internet ja mobiiltelefonid jne. Üks võimalus on koguda eraldi maksu, ent see ei tohiks olla riigieelarves.

See ei saa olla valitsuse otsus, et anname tänavu nii palju raha ja järgmisel aastal vaatame uuesti. See on ühiskondlik otsus, mille peab kinnitama parlament märksa pikemaks ajaks.

Kuidas hindate ETV ja ERi ühendamise ideed?

Euroopa praktikas on mõlemaid süsteeme. Soomes on televisioon ja raadio integreeritud, Inglismaal samuti. Rootslastel on näiteks eraldi... Tehnoloogia arengut arvestades on mõttekam, kui need oleksid ühendatud. See tähendab kindlasti märkimisväärseid investeeringuid, sest niisama kokkupanemine ei anna midagi.

Digitaliseerimise ajastul on küsimus ühtse operatsioonikeskkonna loomises näiteks toodete monteerimiseks või arhiveerimiseks. Lisaks on nii võimalik loomingulisel kollektiivil oma ideid mõlemas meediumis rakendada.

Kas see ei või tekitada probleemi - näiteks raadiotöötajad tunnevad end vähem eelistatuna ja leiavad, et kogu raha liigub teles?

Mulle meenub, et sarnane arutelu oli ka Rootsis. Samasugune väitlus oli ka siis, kui lõime Soomes raadio ja televisiooni jaoks ühtse uudisteedastuse süsteemi - kardeti, et televisioon hakkab raadiot ära kasutama. See kõik oleneb juhtide omavahelistest kokkulepetest. Me üritasime ära kasutada mõlema meediumi häid külgi.

Võib ju ka näiteks temaatiliselt ära jagada - klassikaline muusika mõjub igal juhul raadios paremini. Televisioonile sobivad paremini hariduslikud programmid.

Teatavasti võeti Soomes hiljuti vastu otsus, et kogu tele- ja raadioprogrammi edastamine läheb 2007. aastal digitaalseks ning praegune analoogedastus lõpetatakse. Kuidas soomlased sellele reageerisid?

Teate, möödunud jõulude ajal olid digitaalvastuvõtjad üks enim ostetud elektroonikakaupu. Muidugi võib tulla nurinat ja eks tulebki, aga kui sul on olemas süsteem, mis parandab pildi ja heli kvaliteeti, võimaldab kuulata digitaalraadiot ja -televisiooni, avardab kanalite arvu, siis on see mõistlik.

Oleme tõesti üks esimesi riike, kes seesuguse otsuse vastu võttis, aga eks 2010.-2011. aastal hakkavad vähemalt kõik Lääne-Euroopa riigid küll sellele juba üle minema.

Euroopa Ringhäälingute Liit

• Euroopa Ringhäälingute Liit (EBU) on maailma suurim rahvuslike ringhäälinguorganisatsioonide liit. Sinna kuulub 52 Euroopa, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riigi 71 aktiivset liiget ning 46 assotsieerunud liiget 29 riigist.

• EBU lõid 1950. aastal Lääne-Euroopa raadio- ja televisiooniorganisatsioonid.

• Esimene riikidevaheline teleülekanne toimus 1953. aastal, mil pühitseti ametisse kuninganna Elisabeth II.

• 1956. aastal korraldas EBU Luganos Shveitsis liikmesriikide esimese Eurovisiooni lauluvõistluse.

• 1993. aastal liitus EBUga Ida-Euroopa televisioone ja raadioid ühendanud OIRT, Eesti Televisioon ja Eesti Raadio said liidu täieõiguslikeks liikmeteks.

• EBU esindab avalik-õiguslikke ringhäälinguorganisatsioone ka Euroopa Liidu institutsioonide ees.

• EBU vahendab oma liikmetele suurte spordisündmuste ülekandeõigusi, korraldab Eurovisioni ja Euroradio võrgustikke, programmivahetust (uudised, kultuur, meelelahutus jne) ning ringhäälingujaamade omavahelist koostööd. Ka nõustab EBU liikmeid muu hulgas juriidilistes ja tehnilistes küsimustes.

• EBU programmid jõuavad igal aastal 640 miljoni televaataja ja 400 miljoni raadiokuulajani.

• Liidu mullune eelarve oli üle 6 miljardi krooni.

Allikas: EBU kodulehekülg