Juuraprofessor: asugem narkootikumide legaliseerimise teele

Kanepisuitsetaja. Foto: Reuters / Scanpix

Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak ja liberaalse mõttekoja Vaba Ühiskonna Instituut juhataja Paul Vahur leiavad, et Eesti võiks hakata liikuma narkootikumide tarvitamise legaliseerimise suunas. See vähendaks Eestis ülekriminaliseeritust ja aitaks ühtlasi narkoprobleemiga tõhusamalt tegeleda.

Nii Sootak kui Vahur pooldab samm-haaval liikumist suurema vabaduse suunas. Sootaki sõnul võiks alustada praeguste seaduste piirides kergemate karistuste määramisest, millele saaks järgneda karistuste leevendamine, näiteks enda tarbeks väiksemas koguses narkootikumide omamise dekriminaliseerimine.

Seejärel võiks legaliseerida kanepisaaduste ehk lahjade narkootikumide tarvitamise ja hakata neid seaduslikult müüma. Kui see ei ole toonud kaasa nõudluse olulist kasvu, saaks liikuda järgmisele astmele, kus heroiinisõltlane saaks võimaluse osta seda ainet talle vajalikes annustes. Lõppsiht on jõuda kogu narkootikumitarbimise vabaksandmiseni, mille eeltingimus on, et eelmistel astmetel pole täheldatud tarbimise olulist kasvu.

See pole tema sõnul ainuvõimalik tee, küll aga mudel, millist on ka välismaa teoreetikud soovitanud.

Mitu põhjust

Milleks nii radikaalne ja rahva seas ebapopulaarne samm ette võtta? Põhjuseid on mitu.

Mõlema mehe sõnul tuleb esiteks aru saada, et mõnuained on meie ühiskonna loomulik osa, mida kõrvaldada ei ole võimalik, nagu ei saada lahti nn legaalsete narkootikumide tarvitamise pahedest. «Narkootikumide tarbimine on pahe nagu ka suitsetamine ning alkoholi tarbimine. Selle pahe keelamine pole selle piiramisega hakkama saanud ning koormab ühiskonda,» räägib Vahur.

Seda tõdenud, tuleb Sootaki sõnul aru saada, et näiteks rahumeelsete noorte kanepitarvitajate karm karistamine selliste väikeste eksimuste eest toob kaasa nende mõttetu ja varajase häbimärgistamise, millega ühiskond tõrjub endast eemale inimesi, kellest oleks ühiskonnale tulevikus rohkem kasu, kui neid karistamise asemel kasvatada.

Liiga palju kriminaale

Just nii soositakse avalikkuses kritiseeritud ülekriminaliseeritust, millega teisalt üritatakse võidelda. Samuti võib just selline eemaletõukamine viia noore lähemale kuritegelikule maailmale. «Demokraatlik ja õigusriiklik karisutsõigus püüab kohelda sõltlasi mitte kurjategijatena, vaid abi ja ravi vajavate inimestena. Repressiooni kõrval peab olulisema koha sisse võtma preventsioon.»

Sootaki sõnul käib jutt vaid narkootikumide tarvitamise karistamisest. Kõik sellega seotud kuriteod - näiteks raha varastamine narkootikumide ostmiseks - peaksid olema endiselt karistatud üldkorras.

Sootak väidab ka, et õigusfilosoofiliselt on põhjendamata narkootikumide tarvitamist karistada. Mitmete narkomaaniaga tegelemise strateegiate läbitöötamise põhjal leidis ta, et need kõik tõdevad, et narkootikumide tarbimine on vabatahtlik enesekahjustamine, mille eest pole õigust karistada. Samuti on tema sõnul näiteks tänapäeval üldtunnustatud arusaam, et inimesel on põhiseaduslik õigus kas või ennast tappa, kui ta seda soovib.

Miks pole tubakas keelatud?

Sootaki väitel tuleks rääkida ka põhiseadusse sisse kirjutatud võrdse kohtlemise nõudest. Nii pole tema andmetel suudetud tõestada, et kanep on ohtlikum kui tubakas, mistõttu ei ole õige ühe tarbijaid karistada ja teise omi mitte.

Lisaks juriidilistele küsimustele on narkootikumide legaliseerimise taga maisemad teemad nagu näiteks rahaküsimus.

Narkovõitlus on kulukas ning see makstakse kinni maksumaksja rahakotist. Teisalt on vägagi tulus - paljuski sama keelatuse tõttu - ajada narkoäri, mis tähendab allilmale suurtulusid.

«Oleme sunnitud kulutama raha, et narkootikumide levikut tõkestada, samal ajal, kui organiseeritud kuritegevus ja terroristid maades, kus narkootikume toodetakse, on saanud täiendava tuluallika,» räägib Vahur.

Kaval hoop narkomaffiale

Sootaki sõnul vähendaks näiteks lahjade narkootikumide legaliseerimine narkomaffia tulusid ning kui nõuda, et legaalse kanepimüügi tulud peaksid minema narkoprobleemide lahendamiseks, saaks selle sama narkoärikate saamata jäänud raha abil saavutada paremaid tulemusi ka ülejäänud musta narkoäri ohjamisel.

Vahuri väitel väheneb legaliseerimisega narkootikumide negatiivne mõju ühiskonnale. Näiteks ei usu ta, et legaliseerimine paneks suurema hulga inimesi narkootikume tarvitama, ning et kanepi legaliseerimine suurendaks ka kangemate mõnuainete menukust.

«Väga tõenäoline on, et legaliseerimine neid ohtusid hoopis vähendab. Tehes kanepi legaalsete kanalite kaudu kättesaadavaks, kaob selle tarbijatel vajadus puutuda kokku narkodiileritega, kelle huvides on tarbijatele peale suruda kangemaid - ning diileri jaoks kasumlikumaid - mõnuaineid.»

Diiler passi ei küsi

Vahuri väitel saaks nii paremini piirata ka noorte ligipääsu narkootikumidele, sest kui diiler dokumenti ei küsi, siis näiteks poemüüja küll - nagu praegu alkoholi puhul.

«Kindlasti väheneks dekriminaliseerimise korral ka seotud kuritegevus - sõltlaste sooritatud varguseid oleks vähem, kuna legaalselt kättesaadavad narkootikumid oleksid odavamad.»

Kuidas ja millal narkootikume legaliseerida? Sootaki soovitatud samm-haaval lähenemisest sai räägitud ülal, põhimõtteliselt nõustub sellega ka Vahur. Mõlemad soovitavad jagada narkootikume ohtlikkuse alusel erinevateks astmeteks, kusjuures Vahuri nägemuses võiks kanep olla kättesaadav poe alkoholiletist samadel tingimustel kui praegu tubakatooted. Kangemaid narkootikume võidaks müüa vaid apteekides ja retseptiga.

Keelamine ei tööta

Ajaliselt soovitab Vahur protsessiga algust teha kohe praegu, sest tuleb arvestada, et idee seaduseks saamine võtab pikalt aega. Tema sõnul ei tasu karta ka seda, et majanduskriisi ajal legaliseerimine võib tuua kaasa sotsiaalkatastroofi, sest isegi legaliseerimata ja karmidest karistustest hoolimata on mõnuained suhteliselt vabalt kättesaadavad. «Keelamine ei tööta. Tõenäoliselt on ligipääs kanepile enamikul noortest, kuid suur osa neist ei soovi seda tarbida.»

Näiteks 2008. aastal valminud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring näitab, et umbes 43 protsenti 16-24-aastastest meestest on narkootikume vähemalt proovinud. Samaealiste naiste seas on vastav näitaja 23,3 protsenti.

Loo kirjutamisel on kasutatud ajakirjas Akadeemia ilmunud Jaan Sootaki ja Paavo Randma artiklit «Narkokriminaalpoliitika või narkopoliitika?»