Tikke asendav puuseen ajab healõhnalist tossu

Krõks! Krõks! Krõks! Tuleraud ja tulekivi käivad servapidi kokku, sädemeid lendab igasse kaarde. Viimaks maandub üks edukalt pliidirauale seatud tuletaelal, mis hakkab vusisema ja üpris meeldiva lõhnaga tossu levitama.

Otsivast vaimust pakatav 65-aastane Elva mees Arvo Albu nuputas aastaid, enne kui õppis tegema tuld tikkudeta. Küsimus polnud mõistagi selles, et Albu ei raatsinud tikke osta, vaid üha uute ja uute katsetuste pakutud põnevuses, mida kroonis viimaks edu.

Pätsu ajal Rõngu kandis Udernas sündinud Albu varastas umbes kümneaastaselt ehk siis 1948. aasta paiku Uderna kooli raamatukogust populaarteadusliku trükise «Noor raadioamatöör».

Mees ise peab selle raamatu otseseks teeneks, et pärast keskkooli sai temast kutseline raadiomehaanik, kes parandas raadioid - ega öelnud ära ka telekaist - üle kahekümne aasta jutti.

Katlakütja mõtisklused

Läinud ülemusega pärast pikalt kestnud vindumist põhjalikult tülli, haaras Albu 1979. aastal söelabida. Poole tunni tagant korisema hakkav katla kõht oli ainus, mis kütja mõtisklusi ja tarkade raamatute lugemist segas. Nii kolmteist aastat järjest.

Katlakütjapõlves algaski oskusteabe hankimine ja tuletaela nikerdamine.

«Olen päris jalgratast leiutanud, otsinud infot ja katsetanud,» räägib Albu.

«Eesti entsüklopeediast» vaatab vastu tuletaela, ladina keeli Fomes fomentariuse foto, juures on ka lühike selgitus, kuidas seda lehtpuuseent kergestisüttivaks materjaliks töödelda. Ent see seletus on napp mis napp ega asenda inimeselt-inimesele-õpetust.

Pealegi räägib teatmeteos seene tuhaleelises keetmisest, mainimata poole sõnagagi alternatiivsegu - lubjavett -, milles Arvo Albu oma Fomes fomentariust kolm nädalat leotas ja sugugi ei keetnud.

Veel tuli Albul välja nuuskida, et enne kuivatamist peab tuletael suplema ka salpeetrilahuses.

Selle, kui õhukesi liistakuid toruja sisuga seenest lõigata, sai Albu selgeks katse-eksituse-meetodil. Nagu ka selle, kui palju keemiliselt töödeldud taelatükke haamriga taguda, et need muutuks parajalt elastseks ja sametjaks, tuldpüüdvaks.

«Mida suurem tael, seda parem,» teab Albu. «Kui seen on ikka nagu kirsatald, siis kohe on, mida lõigata.»

Et tael iseenesest põlema ei lähe, tuli hankida ka tulekivi ja tuleraud. Esimese otsingul tuhlas Albu siin ja seal. Tule- ehk ränikivi pole mingi haruldus aga paslikku kivikamakat lausa igal pool ka ei vedele.

«Otsisin ja otsisin, näiteks Vitipalu kruusakarjäärist,» räägib Albu. «No kurat, kõige suurem oli nagu kreeka pähkel.»

Tulekivi serv peab sädeme tekitamiseks olema küllalt terav, sestap tuleb ränikivi tavaliselt lõhki lüüa. Kui lõhe jookseb pikalt, on lootust saada tulekivi, mida ka kuigipalju peos tunneb. Ebaõnne korral võib kivist saada peotäie kasutuid tükikesi.

Kolmandaks tuleraud. Hea, kui see on terasest. Arvo Albu teab, et ennevanasti tehti seda ka n-ö pehmest rauast, kuid pandi tugevdamiseks puusöe ja soodaga kinnisesse karpi ning karp kaheksaks tunniks tulle. Nii saab raud süsinikust kooriku.

Arvo Albu tuleraua tegi Otepää kandi sepp Mart Salumaa, võttes toorikuks terasest viili.

Kuumaks aetuna moondus viil Salumaa käe ja vasara all kõveraks kringliks, millest saab sõrmed läbi ajada - nõnda püsib tuleraud hästi kindlalt peos.

Kirjeldatud riistad olemas, alustas Arvo Albu kolm aastat tagasi otsustavat katset. Põrandavärv mullitas ja kärssas, üks ekslema läinud sädemeist üritas süüdata diivanit.

Oli õnn, et Albu läks sohva manu sööstnud sädet otsima, sest leidis ta põrgulise juba polstri sisse kaevunult.

Tao nagu hull

Ajalehe tarbeks korraldatud taelasüütamiseksperiment võtab Arvo Albu higiseks. Nagu kõige kurjemaid vaenlasi taob ta tulerauda ja tulekivi nägupidi kokku. Pliidiraual vedelev tael vaatab mängu pealt ja irvitab.

«Ei, kurat. Nende vanaaja inimeste elu oli ikka raske,» tunnistab Albu. «Enne läheb suitsuisu ära, kui taela põlema saad.»

Albu tunnistab, et kolm aastat tagasi pani ta taela hõõguma seni esimest ja viimast korda. Talle on see nagu vallutatud mäetipp - teist korda ei viitsi enam üritada. Hasart on kadunud.

«Kui lihtne on praegu!» pühib ta siis sädemelöömise vahele laubalt higi.

«Me ei tule selle pealegi, kui raske oli kunagi tule saamine, kui tüütu selle hoidmine. Kui tuli kustus, oli igal juhul targem naabri käest uus tuua kui hakata ise taela süütama,» lisab meister.

Peab tõele näkku vaatama: taelameister ise Tartu Postimehe reporteri ja fotograafi nähes tulekivi, -raua, -taela ja paberitüki koostööst leeki välja ei võlunudki.

Seda tegi hoopis fotograaf Margus Ansu, kelle sitkete käte all hakkas pudenema sädemeid justkui säraküünlast.

«Ürgajal poleks mina nälga jäänud, toorest liha süüa ei tulnuks,» uhkustas Ansu.

Minu löödud paar sädet pudenesid aga kivi ja tuleraua vahelt rohkem nagu viisakusest.

Et äkki ma ei saa muidu öösel rahulikult magada.

Tuletael, tulekivi ja tuleraud

• Tuletael (Fomes fomentarius) on kuni 45-sentimeetriste kabjakujuliste viljakehadega seeneliik, mis kasvab harilikult kase, harvemini lepa ja teiste lehtpuude surnud tüvedel. Pärast keemilist ja mehaanilist töötlemist saab taelast plastiline kergestisüttiv materjal.

• Tule- ehk ränikivi kasutati juba kiviajal tuld tehes sädemete löömiseks, et nendega tuletael hõõguma panna. Selleks löödi tulekivi kokku teise kiviga. Rauaaja saabudes (umbes 1000 aastat e.Kr) sai ränikivi partneriks tuleraud, mis oli harilikult kringlikujuline rauast või terasest riist.

• Eestis tunti tulekivi, -raua ja -taelaga tule tegemist alates esimese aastatuhande teisest poolest. Tuletikud võeti maailmas järk-järgult kasutusele alles 19. sajandil. Eesti esimene tuletikuvabrik asutati 1862. aastal Tallinnas.

Allikad: «Eesti entsüklopeedia», Arvo Albu