Armsad kapsaks loetud Kreutzwaldi muinaslood

Üldjuhul arvatakse, et uus aeg ja uue aja lapsed vajavad täiesti uuelaadset kirjandust. Autorid pelgavad olla vanamoodsad, kuulutavad end novaatoriteks ja kirjutavad valmis midagi sellist, nagu on «Inglise roosid», maandudes ikkagi keset vana muinaslugu.

Et tänane laps vaimustub Harry Potterist, ei tähenda veel seda, et ta poleks valmis vaimustuma ka hoopistükkis vanadest lugudest. Laste ootused kirjandusteose suhtes on üldjuhul muutumatuna püsinud viimased sada aastat ja enamgi veel.

Lennukas nagu Potter

Laps tahab raamatust leida dramaatikat ja hoogsalt arenevaid sündmusi. Ta vajab kangelasi ja koletisi. Ta tahab kangelasega samastudes teha läbi võitlused õnne poole pürgimise teel. Laps soovib, et kuri kaoks, vale vaoks ja õiglus võidutseks. Ja natuke nalja võiks ka saada.

Sestap tasub muistse põlve pärandusekirstu kaant kergitada ja kaeda, mis sorti vaimuvara on sinna jätnud Kreutzwald, kelle 200. sünniaastapäeva tähistamine meil lõpusirgele jõudmas.

Lauluisa loomingu hulgast on lastele paslikuks peetud «Reinuvader Rebast», «Kilplasi» ja «Eesti rahva ennemuistseid jutte». Kaht esimest pole autor ise küll lastele suunanud. Esimene neist jääb oma satiirilise mõistukõne tõttu suhteliselt arusaamatuks.

Lood tunduvad lapsele kurjad ja ülekohtused, sest õigluse võitu neis pole. Kilplased said endile hää eestkostja Eno Raua näol, kelle ümberjutustus nood imevärklikud lood lastele suupäraseks teeb.

Oma muinasjutukogu kohta arvas autor ise, et see «... noore rahva hulgas mõnda head mõtet saaks äratama ja kosutama». Kreutzwald ei tõrju muinasjutte oma kirjatööde reas mitte vähema venna rolli - nende ja «Kalevipoja» rahvaväljaande ilmumisega loodab autor 1860. a, et «... siis tohime sõnakese rääkida eesti kirjanduse algusest».

Ta peab muinasjutte armsaks vanemate päranduseks ning eesti rahva auks ja iluks. Ta möönab, et muinasjutu seast variseb õpetuse ivasid, mis omal kohal vilja võivad kanda.

Heakene küll, aga mida on neil vanajuttudel, mis pea poolteistsada aastat tagasi kirja pandud, pealegi tänapäeval ennekuulmatus keelepruugis, praegusele «noorele rahvale» pakkuda? Aga täpselt seda, mida nad alati raamatult on oodanud ja praegugi lugeda soovivad.

Igiomased lood

Kreutzwaldi muinasjutud on põnevad põiked imede ilma. Tõelise muinasjutu sees olemise tunde aga annab just autori tänapäeva mõistes tavatu sõnakasutus.

Stiil on tal küll puhuti väga romantiline, aga keel sealsamas rahvalikult lopsakas ja kujundirikas. Jutu sisse on põimitud vanasõnu ning üks kõnekäänd ajab teist taga, vahepeal peotäis kõnekaid võrdlusi. Autori mõnus rahu ja üleolek võtavad vahel isegi humoristliku ilme.

Kuningapoega nimetab ta külakukeks, neidu kodukanaks, naist leekuningaks, piipu ninasoojendajaks. Kaval-Ants põrutab võllamehikesele, et sina pisukene sitanirps, sinu kättetasumise palk ei saa sääse saba mitte raskendama.

Kõrvalops paneb kõrvad ubisema, eidel on jõudsamad keeletiivad, miska lahtipääsenud jutuoja jõudsamalt jookseb. Autor kasutab sõnu ilupidu, ihnuskael, tölparuline, umbarvates. Eelnenu on vaid kasin näide vahvatest sõnadest ja väljenditest, mis ka lugeja keelepruuki rikkamaks teevad.

Sündmused kulgevad muinasjuttudele kohase hoo ja suurejoonelisusega. Kui koletist kirjeldatakse, siis käib kõigepealt hirmus kohin ja mühin, enne kui ohtralt sarvede ning kihvadega varustatud elajas, keha poolest karu värki ja hobusest palju kõrgem, või mõni veelgi lennukamalt kujutatud peletis välja ilmub.

Potteri basilisk tundub Põhjakonna kõrval süütu ussike! Kui on pidu, tapetakse sada härga. Õlut tehakse 500 vaati ja virna laotud vorstid seisavad kui seinad.

Need muinaslood on meile (vaatamata laenatud motiividele) igiomased. Kreutzwald võttis nõuks rahvapärimuse abil rahva elu ja hingeelu kujutada, rahva muistset loomingut kunstinõuete kohaselt välja arendada ja nii rahvusliku kirjandusena rahvale tagasi anda.

Ennemuistsed jutud on püsivalt armastatud raamat. «Kõige kapsastunum Kreutzwald meie kodus,» tunnistas tänane lugeja.