Tartu linnavolikogu kinnitas hiljuti keskaegse linnamüüri Vene värava ja selle kaitsetorni markeerimisplaani, mille on koostanud ARC Projekti maastikuarhitekt Tanel Breede.
Linn esitleb vanalinnamüüri koos värava ja torniga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajaloo uurijate väitel on Tartut ümbritsenud 2,1 km pikkuses linnamüüris olnud viis suurt väravat (Vene värav, Karja ehk Saksa värav, Riia ehk Andrease värav, Toome värav ja Jakobi värav). Miks pööratakse praegu tähelepanu just kunagi Laia tänava Emajõe-poolses otsas asunud Vene väravale koos tema kaitseehitiste, torni ja eesväravaga?
Vastust pärisime keskaegse Tartu rajatiste korrastamise asjatundjalt, arhitekt Udo Tiirmaalt.
Tulekul hansapäevad
Tiirmaa selgitas, et liikumapanevaks märgusõnaks on rahvusvahelised hansapäevad. Seoses Vabaduse puiestee ja Magasini tänava vahelise vana linnamüüri (ca 130 m) korrastamisega 2005. aasta rahvusvahelisteks hansapäevadeks on linnajuhid otsustanud näidata ka selles müüris paiknenud Vene värava asukohta.
Möödas on mitusada aastat ajast, kui Vene värava kaudu liikus Tallinna ja Narva suunda käsitööselle, vaimulikke, rändlaulikuid ja kaupmehi, kes pääsesid edasi kas jalgsi või hobuveokitega. Kaitsetornis aga jälgisid valvurid ümbrust, et märgata linnale lähenevat hädaohtu.
Praegu vajavad kihutavad autod laia ja siledat asfaltteed. Ja juba ammu ei kasuta linnad enda välisohu eest kaitsmiseks kindlustatud väravaid. Seepärast ei ehitata ka Munga tänavast Laia tänavani korrastatava linnamüüri lõpetuseks enam üles väravat koos kaitsetorni ja eesväravaga. Taastatud ehitis takistaks liiklust.
Et siiski keskajast tänaseni säilinud linnamüürikatkele rohkem tähelepanu tõmmata ja seda paremini märgatavaks teha, pooldasid linnajuhid selles müürilõigus asunud Vene värava asukoha markeerimist.
Linnavärav koos müüris asunud kaitsetorni ja nende ees paiknenud eesväravaga laotub sõiduteele ja praeguse parkimisplatsi alale. Maapinnal saab ära näidata vaid selle osa, mis ei jää hoonete ja müüride alla. Erinevate kaitseehitiste asukoht tähistatakse eri värvi graniitkividega.
Kunagises linnamüüris avanenud väravakoht märgistatakse punase graniitkiviga, väravatorni sisemus samas kõrval halli kiviga.
Infotahvel on vajalik
Igaüks muidugi ei mõistaks Laia tänava Emajõe-poolses otsas seistes ja ümbrust uurides Vene värava ja tema kaitsetorni asukohta fikseerida.
ARC Projekti mehed Udo Tiirmaa ja Tanel Breede kõndisid ning laiutasid ja vibutasid käsi, et õhus ja maa peal välja joonistada: Vene värava torn ulatus praeguse Laia tänava võimla Emajõe-poolsest seinast kuni Laialt tänavalt parkimisplatsile pöörava teeni.
Torn oli nelinurkne (13 x 15 m), kolmekorruseline ja 2,6 m paksuste müüridega võimas ehitis. 18. sajandi teisel poolel kasutati torni linna vanglana, sest oma kaitseülesande oli see juba ammu minetanud.
Kuid keskaegsete kaitseehitiste kujutised Laial tänaval jäävad ju tallatavaks ja ülesõidetavaks.
Kas tavaline inimene neid punase ja halli kiviga markeeritud alasid üldse endale teadvustab ja mõtestab? Rääkimata sellest, et igaüks ei oska aimata ega ette kujutada ka siinsamas keskaegse linnamüüri naabruses asunud Pühavaimu kirikut või samas lähedal tegutsenud frantsisklaste ja dominiiklaste kloostrit.
Hea kodulinna ajaloo tundja, kunagine linna restaureerimisvalitsuse geodeet Uno Hermann pajatas kord loo mehest, omaaegsest linna arhitektuuriosakonna järelevalveinspektorist Johannes Maadlast. Austusest kodulinna ajaloo vastu ja soovist kaaslinlasi teavitada paigaldas too omal algatusel, oma kulu ja kirjadega maakivist märgid linna keskaegsete väravate ja linnamüüri tornide asukohta.
Ise hankis materjali - päästis kunagised vanaaegsed vägevad kõnniteekivid kivipurustusmasinast - ja tahus oma koduõuel neisse pealkirjad. Praeguseks on mõned kivid vajunud mätaste vahele mulla sisse, mõned on paigast nihkunud. Tartlastel pole vist aega ega ka teadmisi neid tähiseid märgata.
Udo Tiirmaa ja Tanel Breede lohutavad ja kinnitavad, et taastatava linnamüüri lähedusse paigaldatakse seletava tekstiga metallist infotahvel, samasugune, nagu ARC Projekt on neid juba pannud üles mujalegi kesklinna ja Toomemäele.
Millisena hakkab linnamüür lõpuks välja nägema ja mis saab selle lähiümbrusest?
Udo Tiirmaa on päri, et taastatav Munga ja Laia tänava vaheline müürilõik praegu eriti kõrge ei paistagi. Müüri sisemuse ette on ladestunud paks kiht erinevate aegade olmet, müüriäärne mõjub siinsete hoonete tagahoovina.
Vana Wallgang tagasi
Kui müür kord oma tõelise kõrguse saavutab, kaetakse see pealt munk-nunn-kividega. Sisemüüri ees taastatakse vana keskaegne kivisillutisega teerada - Wallgang -, mis viib nagu vanastigi Laialt tänavalt Munga tänavasse. Parandatud müür ja avalik jalgrada selle kõrval peaks edaspidi distsiplineerima kogu lähiala.
Müüri naabruses võiks avada käsitöö ja suveniiride müügikohti, isegi mõne käsitöökoja, arutleb Udo Tiirmaa siiakanti sobivate võimaluste üle.
Ehtne linnamüürikatke ja markeeritud Vene värav peaksid olema usaldusväärsed pidepunktid meie linna ligi tuhandeaastases kestmisloos. See peaks tõstma tartlaste eneseteadvust ja pakkuma huvi meie külalistelegi.
Ajalugu nähtavaks
Kas teised kunagise linnamüüri väravakohad ei inspireeri peidus keskaega välja tooma?
Udo Tiirmaa tunnistas, et teoreetiliselt oleks võimalik linnapildis ära märkida teisedki väravad ja nende kaitseehitised.
Üle Laia tänava praeguses botaanikaaias jätkunud linnamüüriosa saaks siduda aiakujundusega. Sealt edasi suundunud, praegugi veel Laia ja Kroonuaia vahelisel alal kõrge mullavalli all kükitav linnamüüri jäänuk läheb läbi Laia tänava tagahoovide Jakobi tänava poole.
Seal, toidupoe ees Toome-poolsel teepervel on kunagise Jakobi värava asukoht. Üleval nõlval Krooksu kohviku kõrval ulatub välja veel üks säilinud keskaegse linnamüüri katke.
Ümber Toomemäe ning kunagise väga uhke toomkiriku ja piiskopilinnuse keerdunud linnamüüri ots on tänagi teadlikule silmale Barclay hotelli taga kõrgel nõlval nähtav.
Poe tänava äärses mullavallis ei oska aga kuigi paljud linnamüüri asukohta aimata.
Uno Hermann juhtis kunagi tähelepanu sellele, et Vabaduse puiestee majade jõepoolne fassaad Poe tänava ja Raekoja platsi vahel tugineb vanale linnamüürile, samuti nagu Raekoja plats 18 endise viltuse apteegimaja jõepoolne sein.
Udo Tiirmaal on hea mõte: markeeritava linnamüüri siseküljele võiks rajada teabega varustatud õpetusliku ja tervisliku paarikilomeetrise jalutusraja, mis ühtlasi joonistaks tänases Tartus välja keskaegse Tartu piirjooned. Paljud meie kodulinna ajaloolised paigad võiksid olla nähtavamad.