Koosmeel ei sünni lepinguga

Charles Handy kirjutab ühes oma raamatus loo hiina lepingust. See tähendab pikka teejoomist ja viisakuste vahetamist, mille käigus muu hulgas ka asjad kokku lepitakse.

Kui nüüd üks kokkuleppinutest lõpuks «asja vormistama» tahab hakata ja portfelli kokkulepitu kirja panemiseks lahti klõpsab, tärkab idamaalases kahtlus.

«Me ju leppisime juba kokku,» ütleb ta segaduses, «milleks enam need paberid?» Hiina leping on poolte üksteisemõistmine, millele juriidilisse keelde valamine ja paberile panemine võib varju heita.

Kümmekond aastat tagasi sattusin esmakordselt rahvusvahelisele konsultantide konverentsile. Kõige sarnase kõrval leidsin ühe üllatava erinevuse. Nad tegid meie omadest kümneid korda kallimaid töid igasuguse lepinguta. Lihtsalt käisid kliendiga kohtumas, leppisid hinnas kokku ja asusid tööle.

Miks mitte lepingut teha? Kas klientide hulgas pole tõesti neid, kes töö eest maksmata püüaksid jätta? - olid minu esimesed hämmastunud küsimused. Juriidiline leping häälestab rõhu kliendisuhetes valedele asjadele, sain vastuseks. Tähtsaim on siin hoopis muu - koostöötahe ja usaldus. Kui klient tahab maksmata jätta, on asjadega niikuinii midagi tõsiselt valesti.

Juristide häda?

Need kaks asja tulid mul meelde, kui lugesin Postimehest intervjuud Jaak Allikuga, kes märgib: «Eestil on esmakordselt peaminister, kes on hariduselt jurist. Võib-olla sellepärast peaminister suhtubki koalitsioonileppesse kui juriidilisse lepingusse. Aga koalitsioonilepe ei ole juriidiline, vaid poliitiline lepe, mille muutmisel ei ole vahetuid õiguslikke tagajärgi.» Selles lauses on mitu olulist mõtet. Esiteks - valitsustüli üheks põhjuseks on see, et liigset tähelepanu pööratakse koalitsioonilepingule, teiseks - jääb mulje, et mõned osapooled on lepingute koostamisel osavamad kui teised, ja lõpuks - pooltel on lepingu olemusestki täiesti erinev arusaam.

Jurist arvab, et see on miski, mida kaljukindlalt järgitakse. Teine pool seevastu leiab, et poliitilist lepingut järgitakse vaid niikaua, kui sobib, et muud asjad (näiteks «tegelik elu») on sellest tähtsamad.

Ja nii see teine hoiabki tusaselt nii kaua rusikaid taskus, kuni need ükskord vihaselt lauale lööb ja karmil häälel oma õigust nõuab. Tegelikult ongi ühised eesmärgid või väärtused lepingust tähtsamad. Näiteks.

Tean juhtumit, kus naabermaa valitsus palkas konsultandi ennast meeskonnatöö alal nõustama. Nad veetsid kuskil metsas mitu päeva, õppisid üksteist ja koostööd segavaid asjaolusid hästi tundma. Tegid seda pärast veel mitu korda.

Ja püsisid muuseas kauem koos kui ükski teine valitsus sellel maal viimase 13 aasta jooksul. See võib muidugi juhus või paljude muude asjade tulemus olla. Aga ka Olari Taal märgib, et valitsustüli üheks põhjuseks on liiga vähene omavaheline suhtlemine.

Meeskonnatöö

Jah, ega valitsus ei tööta enamiku ajast meeskonnana, ta töötab üldse koos vaid mõned tunnid nädalas ja tänapäevane töökorraldus (e-valitsus) teeb selle aja veel lühemaks.

Ja kuigi valitsusliikmete töö ei ole olemuslikult meeskonnatöö, sõltub valitsuse püsivus ometi väga suurel määral ka inimlikust läbisaamisest ja teineteisemõistmisest.

Samasugune on asi ka suurettevõtete juhtkondades. Ometi tegelevad targemad juhatused üha enam sellega, et leida ühist pinnast koostööks ja teineteisemõistmiseks.

Ametikirjeldustestki on mõned moodsad ettevõtted just sellepärast loobunud. Leitakse, et tööjaotuse liigse täpsustamise tulemusel tekib üha rohkem «eikellegimaa» probleeme ja võitlusi territooriumi pärast. Selle asemel on targem keskenduda ühis-osa, ühiste väärtuste ja eesmärkide otsimisele.

Muidugi, valitsuse puhul on see raskem kui äriettevõtte puhul. Aga ka siin on ühis- osa olemas.

Ülekavaldamise või kellegi nurkamängimisega ei saa pikaajalist koostööd arendada, kuigi, tõsi - võib saada lühiajalisi võite.

Kui ühisosa olemas ei oleks, mindaks kohe tülli või laiali. Ja valitsuses, nagu ka kliendisuhetes, äris või ühiskonnas laiemalt ei sünni koosmeel mitte lepinguga. Pigem ühise teejoomisega.