Homme on streik

Kahtlemata on streikimine ja palgaläbirääkimiste pidamine töövõtja õigus, kuid palganõudmisi saab esitada siiski ainult oma tööandjale, kinnitab Epp Kallaste.

Streik on tulemas. Nii on lubanud Teenistujate Ametiliitude Organisatsioon (TALO). Kui nad oma lubadust peavad, siis jäävad homme, 4. detsembril paljudes koolides tunnid ära, ja siin-seal ametiasutustes pannakse välja silt «Streik».

Mis edasi juhtub? Kas pärast streiki tõuseb kõigi kõrgkoolidiplomit omavate töötajate palk Eesti keskmiseni või kujuneb tegelikkus mõnevõrra teistsuguseks? On alust arvata, et täna kehtivate seaduste ja töötajate-tööandjate suhete loogika ei võimalda valitsusel ka kõige parema tahtmise juures TALO nõudeid täita.

Streiginõudmised

Streigi kavandajad nõuavad valitsuselt, et kõrgharidusega töötaja palga alammäär, kui ta töötab täistööajaga kõrgharidust nõudval ametikohal, peab olema võrdne rahandusministeeriumi poolt 2004. aastaks prognoositava Eesti keskmise palgaga (7362 krooni).

Palganõudmine võib olla nii- või naasugune, oluline küsimus on, kellele see esitada.

Streikimine ja palgaläbirääkimiste pidamine on õigus, mida tuleb austada. Kõikidel töötajatel on õigus teha ametiühing, kui nad soovivad tööandjaga rääkida läbi palkade või teiste töötingimuste üle.

Palganõudmisi saab aga esitada töövõtja ainult oma tööandjale. Kui nõudmisi esitab töövõtjate liit, siis saab neid esitada ainult oma valdkonna tööandjate liidule. Ei ole ju mõeldav, et meremehed nõuaksid töötasu tõusu puidutööstuse tööandja käest.

Vaadates TALO nõudmisi, tekib küsimus, miks ei toimu kõrgharidusega töötajate palgaläbirääkimised üleriigiliste kolmepoolsete läbirääkimiste raames, nagu toimuvad alampalga läbirääkimised.

Ainuke seletus on see, et tegemist on vaid TALO liikmeskonnale keskmist palka tagavate läbirääkimistega ja kõigi nende tööandjaks on valitsus, sest nõudmisi esitatakse valitsusele. Kuid valitsus ei ole tööandjate liit, kes võiks TALOga sõlmitud lepingut laiendada kogu töötajaskonnale, sealhulgas erasektorile.

Valitsuse õigused

Valitsus saab töötingimuste üle läbi rääkida nende töötajatega, kellele ta on mingite kriteeriumite alusel tööandja. Avaliku sektori töötajate puhul võib öelda, et valitsus kui peamine rahastaja on teatud määral ka tööandja, kelle huvi ja õigus on ka töötingimusi seada.

Eri riikides on avaliku sektori palgaläbirääkimiste praktika erinev: mõnel pool ei sekku valitsus peaaegu üldse ja läbirääkimised toimuvad otseselt töölepingu alla kirjutanud tööandja esindajaga (Suurbritannia), teistes riikides on valitsusel oluline osa kogu avaliku sektori palgaläbirääkimistel (Taani).

Juhul kui me ei soovi riiklikult reguleeritud palkade süsteemi rakendada Eestis, siis erasektori töötajate osas ei saa valitsusel olla õigust palkade üle läbi rääkida, või kui, siis ainult riiklikel kolmepoolsetel läbirääkimistel.

Avaliku sektori töötajate palgaläbirääkimiste osas peaks aga valitsus tegema selge otsuse, kes kellega peaks läbi rääkima ja mil määral selles protsessis on hõlmatud valitsus.

TALOsse kuulub täna nii era-, kohaliku omavalitsuse kui riigi haldusala asutusi. Lisaks suurtele haridus- ja kultuuritöötajate ametiühingutele on hõlmatud ka Maateenistujate Ametiliit, Eesti Radioloogia Ühing, Inseneride Kutseliit, Ajakirjanike Liit. Maateenistujate Ametiliidu alla kuulub lisaks riiklikule asutusele, Taimse Materjali Kontrolli Keskusele, ka Talupidajate Liit. Kui valitsus võib rääkida Taimse Materjali Kontrolli Keskuse palkade üle, siis talupidajate palkade osas ei tohiks tal olla mingit sõnaõigust.

Igaüks iseenda eest

Ühe väiksema sättena nõuab TALO palgaläbirääkimistel, et valitsus peab tagama laua taga ka teiste TALO tööandjate esindajate osalemise (TALO juhatuse otsus nr 9, 10.11.2003). Erasektoris oleks mõeldamatu, et kui üks ettevõtte räägib läbi ametiühinguga, peab ta tagama, et läbirääkimistel osaleks ka teine ettevõte, kelle töötajad kuuluvad juhtumisi samasse ametiühingusse. Ilmselgelt ei ole ühe tööandja ülesanne sundida teist tööandjat laua taga osalema.

Kokkuvõttes on palgaläbirääkimised igaühe vabadus, aga läbi saavad rääkida ikka ja ainult tööandja ja töövõtja. Seega oleks vaja esitada nii TALO kui valitsuse poolt selgemalt, kelle eest kumbki pool läbi räägib.

Igati arusaadav on streik avaliku sektori koolide õpetajate palkade eest. Segaseks jäävad aga nõudmised põllumeeste ja tervishoiutöötajate palganõudmiste osas. Kõik see viitab asjaolule, et Eesti kollektiivsete läbirääkimiste praktika ei ole veel selgelt välja kujunenud.

Praegu oleks õige aeg astuda konkreetseid samme kollektiivsete läbirääkimiste ja sotsiaaldialoogi süsteemi korrastamiseks. Need sammud võiksid sisaldada valitsuse otsust, kelle palgaläbirääkimistes ta osaleb, ja TALO selget esitlust/visiooni, milliste töötajate gruppide eest ta soovib just valitsusega läbi rääkida.