Ehkki Eesti riik on võtnud suuna teadmistepõhisele majandusele, ei kinnita kahjuks koolitus-teadustellimused seda suunda, nendib rektor Andres Keevallik.
Oht jääda odavaks allhankemaaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti riik on oma tulevikku määratlemas selge suunavõtuga teadmistepõhisele majandusele. Senisest allhanke ja odava tööjõu maast soovime saada tugeva konkurentsivõimega kõrgtehnoloogilise tootmise ja kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide maaks.
See on siht, millele sisuliselt alternatiivi polegi. Eesmärgi saavutamine eeldab meilt tulevikku suunatud tõsiseid otsuseid, loobumist nn lahjadest kompromissidest. Ehk teiste sõnadega - on viimane aeg hakata riigimehelikult mõtlema ja seda ka meie koolitus- ja teadustellimuste kontekstis. Vaadelgem siinkohal doktorantuuri problemaatikat, mis on viimastel nädalatel pälvinud laiemat tähelepanu.
Haridus- ja teadusminister Toivo Maimets on väitnud, et Eestis on doktorantuuri põhiprobleemiks tasemel juhendajate puudus. Ta lisab, et tema isiklikult ei suudaks juhendada oluliselt rohkem doktorante.
Õige ta on, et doktorantuuri efektiivsus on meil suhteliselt väike, nagu ka see, et mõningatel erialadel oleks otstarbekas doktorante koolitada välismaal. Ent kuidagi ei saa leppida seisukohaga, et meie doktorantuuri vastuvõtt võib väheneda 250-lt 164-le.
Näited lähiriikidest
Võrrelgem ennast meile eeskujuks olevate lähiriikidega. Doktoriõppes oli 2001. aastal Soomes 13 492, Rootsis 18 564 ja Eestis 1508 üliõpilast. Samal aastal kaitsti Soomes 1296, Rootsis 2406 ja Eestis 149 doktoritööd.
Tehnikateaduste valdkonnas oli doktoriõppe üliõpilasi 2001. aastal Soomes 2656 (19% kõigist doktorantidest), Rootsis 4145 (22%), Eestis aga ainult 167 (11%). Ei ole siis imestada, et tehnikateadlaste arv on Eestis võrreldes 1980. aastatega kahanenud rohkem kui kaks korda.
Tehnikateaduste riikliku finantseerimise osakaal on Eestis langetatud 17 protsendini, mis on pea kaks korda väiksem kui meiega samal ajal Euroopa Liiduga liituvatel riikidel.
Või võtame näiteks majandusteaduste valdkonna, kus Soomes on praegu 1500 doktoranti Eesti napi sadakonna vastu. Samas vajavad mitte ainult ülikoolid, vaid ka meie valitsus- asutused, pangad ja paljud ettevõttedki juba kõrgeima kvalifikatsiooniga tehnika- ja majandusteadlasi. Majandusarengu jätkusuutlikkuse punane ohulamp põleb juba ammu.
Mis puutub juhendatavate arvu, siis Saksamaalt ja Rootsist võib tuua näiteid, kus professor juhendab edukalt 15-20 doktoranti. Enamik teemasid tuleb tööstusest või ettevõtlusest ja annab sinna ka oma väljundi probleemi lahenduse ja kõrgkoolitatud spetsialisti näol.
Mina ei tähtsustaks juhendaja rolli üle - kraadini jõuavad ikkagi need, kellel on võimeid ja tugev motivatsioon. Mõnda võid juhendada palju tahes, ent resultaati ei tule. Pigem on meie probleemideks doktorantide nõrk motiveeritus ja doktoritöö tegemiseks vajaliku infrastruktuuri mahajäämus.
Laboritest vastu vaatavad aegunud seadmed ja aparatuur seavad meie doktorandid oma välismaa kolleegidega võrreldes ebavõrdsesse olukorda, rääkimata sellest, et meelitada meile tagasi tulema välismaal kraadi kaitsnuid. Ka ei räägi me sellest, millise kesise pajukiga peavad meie doktorandid läbi ajama, olles juba enamasti pereinimesed, ega ka sellest, mis neid pärast kaitsmist ootab. Pean nõrka motivatsiooni tõsiseks takistuseks doktorantuuri efektiivsuse tõstmisel.
Kõrgkoolide erinevused
Probleeme on sellegagi, kuidas doktorantuuritellimus jaguneb ülikooliti ja teadusvaldkonniti. Lõviosa 250st saab siin Tartu Ülikool - 153, Tallinna Tehnikaülikooli osaks on 47, Eesti Põllumajandusülikoolil 23 ja Tallinna Pedagoogikaülikoolil 21.
Niivõrd väikese tellimuse juures ei suuda me taastoota oma ülikoolegi, rääkimata sellest, et doktorikraadiga spetsialiste ülikoolidest väljapoole pakkuda.
Ilmselt vajab suuremat vastuvõttu ka TÜ, sest on nad ju oma arengusihiks seadnud 150 kaitsmist aastas. Eriti väikeseks on jäänud tellimus tehnikaaladele - kõigile kokku 23. Tehnikat edestavad bioteadused, humanitaaria, füüsikalised loodusteadused jne.
Kui aga võrrelda doktoriõppe baasi - magistriõpet -, siis on TÜ ja TTÜ tellimused vastavalt 1170 ja 873. Teaduse rahvusvahelised evalvatsioonid meil oluliselt ei erine, doktoriõppe efektiivsus on aga viimased ajal TTÜ-l isegi kõrgem, nagu ka konkursid doktorantuurikohtadele.
Kahetsusväärsed disproportsioonid on kujunenud ka teadusvaldkonniti. Näiteks bioteaduste doktoriõppe tellimusest läheb 28 Tartu Ülikooli ja ainult 3 Tallinna Tehnikaülikooli.
2002. aasta lõpus Fraunhoferi Instituudi poolt koostatud hinnangu järgi on Eestis kaks võrdväärselt tugevat ja arendamisväärset biotehnoloogia keskust - üks Tartus ja teine Tallinnas. Kas tõesti pole TTÜ noored, rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud professorid Priit Kogerman, Tõnis Timmusk, Erkki Truve ja Peep Palumaa väärt Tartu kolleegidega samaväärset kohtlemist?
Või millega seletada seda, et TTÜ geoloogiainstituut, teadusparameetrite järgi omas valdkonnas Eesti edukaim, ei saa ühtegi doktorantuurikohta?! Sama lugu on ka ärinduse ja halduse valdkonnaga, kus Tartu juhib Tallinna vastu seisuga 7:0. Kas selline «sportlik ärategemine» ongi uue aja regionaalpoliitika?
Vildakad proportsioonid
Sisuliselt pole meil probleemiks mitte niivõrd ülikoolidevaheline konkurents, kuivõrd teaduse ja ülikoolihariduse vähesed ressursid ja kohati vildakad proportsioonid.
Kui Eesti tahab paremat tulevikku ja kui otsustajad võtavad tõsiselt oma loosungit teadmistepõhisest majandusest, siis ei tule doktorantide arvu mitte vähendada, vaid oluliselt suurendada ning vastavate otsuste langetamist ei saa lükata homsesse.