Püüdes vältida klisheelikku väljendit «lavastaja käekiri», mis justkui eeldaks ühe teatritüki looja äratuntava lavastusliku joonise ja koodide olemasolu, tuleb siiski tunnistada, et Tiit Palu iseäralik lähenemine mis tahes algmaterjalile on ühtviisi ootuspärane ja ootamatu.
Truudusemurdmine Raimond Valgrele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ootuspärasus seisnebki selles, et vaataja võib teatrisse minnes olla üsna kindel, et lugu, mille Palu lavale on toonud, ei püsi tavapärastes raamides ehk teisisõnu - lavastus on ettearvamatu. Erandiks ei ole ka laupäeval Endlas esietendunud näidend «Raimund».
Kuigi lavastaja oli eelnevates intervjuudes rõhutanud, et publikul ei tasu tulla teatrisse lootusega leida sellest näidendist nostalgilist ja jumaldatud Valgret, söandaksin seekordset käsitlust eestlase armastatuimast heliloojast nimetada parajaks julgustükiks.
Raimondit pole
Ilmselt ei ole Tiit Palu (ebameeldivalt) üllatunud, kui mõned Valgre «kummardajad» poole etenduse pealt saalist lahkuvad. Sest see lugu polegi ju nende jaoks. Romantilis-sentimentaalsed ballaadid ilmeksimatus viisipidamises jäägu professionaalsete lauljate ja üleriigiliste muusikafestivalide jaoks.
Koht, kus näidend aset leiab, on raudteejaam ja sel pole oma kuulsa heliloojaga mingit otsest seost. Tükis pole väiksemaidki viiteid Valgre elukäigule, tema traagilisele saatusele. Veelgi enam - etenduses ei ole isegi mitte tegelaskuju nimega Raimond. On ainult tema laulud, täpsemalt öeldes meloodiatest inspireeritud fragmendid. Muusikalist kujundust võibki nimetada selle lavastuse põhiosaks, millele toetub kõik see, mis laval toimub. Laulutekstid inspireerivad tegelasi mõtlema ja tegutsema, mille tulemusena sünnivad laval nii humoristlik-grotesksed kui lüürilis-melanhoolsed pildikesed.
þanriliselt määratlematu
«Raimundi» puhul ei saa rääkida näidendi tegevusest - see lihtsalt puudub. Ei ole ühtset süþeeliini, mille külge oleks haagitud üksteisega seotud sündmused. Raudteejaamas saavad kokku inimesed, kel on ühelt poolt küll erinevad, kuid teiselt poolt nii sarnased elukäigud, ja rongi oodates elavad-mõtlevad nad läbi seda, mis olnud, on ja tuleb. Ning teevad seda Valgre laulude keeles.
Enda ja teistega suheldakse üksnes lauldes või meloodiaid ümisedes. Sellise kirjelduse põhjal võiks vastse esietenduse vaat et ooperiks liigitada. Jätan siinkohal aga «Raimundi» þanriliselt hoopis määratlemata, kuna piisavalt adekvaatset terminit laval toimuva kirjeldamiseks ei ole olemas.
Võib oletada, et sellelaadne Valgre lugu sündis eelkõige proovisaalis katsetuste, äratundmiste ja uute avastuste kaudu. Ei kujutagi seda näidendit osaraamatutesse ümberpandult ette. Igal juhul pakuvad näitlejad taas kord kõrgetasemelist tervikuks sulanduvat ansamblimängu, mis enamiku Pärnu teatri lavastuste puhul äramärkimist on leidnud.
Kuna kavalehel on Silver Vahtre märgitud kui kunstnik-lavastaja, võib eeldada tema tähtsust lavastusliku kontseptsiooni lõppversioonis. Kõige nostalgilisem moment «Raimundi» loo juures ongi ehk see, et laulude mosaiigist ajendatud hetked leiavad aset just raudteejaamas - kui tihti me ikka enam sinna satume? Tartu vaksalist inspireeritud ootesaalis on detaile nii aasta(kümnete)te tagant kui tänasest päevast, olles sel viisil justkui kinnituseks Valgre ajatusest.
Kes juba ette teab, et tema pieteeditunne ei luba nautida seda, et üheaegselt süüakse grillkanakoiba ja lauldakse «Sinilindu» või et hommikuses pohmellis kangastub «Viljandi serenaad», võib rahumeeli piletiraha kokku hoida ja kodus Francis Goya plaati kuulata. Teistel aga maksab Pärnu-tee jalge alla võtta.
Esietendus «Raimund»
Lavastus Raimond Valgre lauludest
Autor ja lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre
Muusikajuht Peeter Konovalov külalisena Ugala teatrist
Valgustuskunstnik Margus Vaigur
Mängivad Piret Rauk, Carmen Mikiver, Piret Laurimaa, Lii Tedre, Enn Keerd, Ago Anderson, Lauri Kink, Jüri Vlassov, Tambet Seling (külalisena), Peeter Konovalov (külalisena) või Tõnu Rein (külalisena)
Esietendus Pärnu Endlas 15. novembril