Täna Pärnu teatris esietenduv Raimond Valgre laulude põhjal tehtud lavastus «Raimund» toob lavastaja sõnul rahva ette kombinatsiooni ülevast ja madalast Valgre-esitusest.
Endla uuslavastus «Raimund» vastandub helilooja kultusele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raimond Valgre on suur ikoon ja märk eesti muusikaajaloos. Tema muusikat on sadu kordi ümber mängitud, igal aastal toimub Valgre-nimeline muusikafestival ja tema muusikat pole ära põlanud ka rajatagused muusikud, nagu näiteks Francis Goya.
Ka on Valgre jäädvustatud kinolinale ja interpretatsioone temast asetatud lavalaudadele. Täna Endlas esietenduv interpretatsioon «Raimund» pole traditsiooniline õhkav-paatoslik, vaid lavastaja Tiit Palu sõnutsi erinev väsitavatest Valgret ülistavatest käsitlustest.
«Ma olen väsinud nendest Valgret ülistavatest esitustest, see jälitab sind igal pool,» räägib Palu. Ta nimetab sellist kuulsa muusiku igavest idealiseerimist «Valgre-terroriks», kus Valgre-märk on muutunud vaid üheks võimalikuks interpretatsiooniks.
Dialoog puudub
Endla teatri «Raimundi» tegevus toimub raudteejaamas, kus kaks tundi oma elust veedavad erinevad inimesed. «Raudteejaam on banaalne kujund ootamisele, kus oodatakse seda, mida veel ei ole,» lausub Palu. Ta tunnistab, et malli on võetud Tartu vana raudteejaama pealt, mida nad koos kunstnik Silver Vahtrega ka eelnevalt käisid inspekteerimas.
Niipalju ehk võib ette öelda, et «Raimundis» puudub täielikult draamatekst, näitlejad kõnelevad omavahel või iseendiga lauldes Raimond Valgre laulukatkeid. Palu sõnul on see loomulik, sest avalikes kohtades ju inimesed tavaliselt üksi rääkima ei hakka.
«Kui muusikalis hakkab näitleja laulma, siis ta ei suuda end enam sõnadega väljendada,» säärgib lavastaja, «siin jätsime sõnad ära.»
Noodsamad kuulsad laulud «Muinaslugu muusikast», «Hääd ööd...», «Õige valik», «Ma olen liig halb» asetas Palu võimalikult olmelikku konteksti - mõni sööb lauldes, mõni toetab perroonipostile, keegi ostab kassast piletit jne. «Me oleme püüdnud lauludele välja mõelda olukordi ja kuna tegu on draamanäitlejatega, siis nad laulavad, nii nagu nad on,» rääkis Palu.
Oma lavastuses on Palu ennekõike püüdnud ühendada ülevat ja madalat, et tuua välja Valgre laulude ilu tavasituatsioonides. Sealjuures püüdis ta vältida Valgre müüdi reprodutseerimist ja samade vormide kordamist, mida inimesed sadu ja sadu kordi näinud on.
Miks Raimund?
Samas kinnitab Palu, et nad ei tegele mingil juhul Valgre müüdi rüvetamise või naeruvääristamisega. See, miks «Raimundi» nimesse pandi O-tähe asemele U-täht on Palu sõnul taotluslik. «U on vähendav häälik, mis muudab objekti lähedasemaks ja armsaks, et lavastuse puhul tekiks sama tunne - meie Raimund.»
Ühtlasi on Palu soovinud rõhutada ka seda, et kui ta oleks pannud pealkirjaks «Raimond» või «Valgre», siis võinuks kergesti lavastades märki mitte tabada. «Nii ei saaks me pihta Valgrele, kui aga pealkirjaks on «Raimund», jääb võimalus, et me seda tõelist Raimondit tabame.»
Palu leiab, et kui «Rai-mund» nii lavastuse kui nimena paneb inimese mõtlema ja kutsub esile arutelusid, siis on teater oma eesmärgi täitnud.
«Õiget» ja «valet» Valgret pole tema sõnul olemas, kuid «Raimund» pole kindlasti see, mida oodatakse ja peetakse «õigeks». «Seda Valgret lihtsalt pole veel nähtud,» sõnab Palu reklaamlauseliku väljendi ja toob kujundi Viini postmargist, mis ainsana puudub täiuslikust kollektsioonist.
Esietendus
«Raimund»
Lavastus Raimond Valgre lauludest
Autor ja lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre külalisena
Muusikajuht Peeter Konovalov külalisena Ugala teatrist
Valgustuskunstnik Margus Vaigur
Mängivad: Piret Rauk, Carmen Mikiver, Piret Laurimaa, Lii Tedre, Enn Keerd, Ago Anderson, Lauri Kink, Jüri Vlassov, Tambet Seling (külalisena), Peeter Konovalov (külalisena) või Tõnu Rein (külalisena).
Esietendus Pärnu Endlas 15. novembril