Panus avalik-õiguslikku ringhäälingusse

Andres Jõesaar leiab, et raha vähesus on märk sellest, et seni on riiklik elektroonilise meediakultuuri poliitika suunatud eelkõige erasektori kasumi maksimeerimisele.

Kaasaegse kapitalismi üheks tunnuseks on massikultuur, mis mõjutab täna oluliselt kogu ühiskonda. Näiteks kas või elektroonilise meedia mõju: enne kui laps õpib kirjutama esimesi tähti ja kooli läheb, on ta näinud tuhandeid tunde väga erinevaid teleprogramme. Teler on talle rääkinud rohkem kui vanemad. Koolis veedab laps õppeaasta jooksul umbes 800 tundi. Teleri ees aga keskmiselt 3,5 tundi päevas, mis teeb aasta peale kokku 1300 tundi.

Teleri mõjusfääris oleme me kõik. Töönädalas on reeglina 40 töötundi, teleri ees veedab iga täiskasvanud eestimaalane keskmiselt 25 tundi oma nädalasest ajavarust.

Televisiooni mõju

Kas teletundidel on meile kõigile ka mingi mõju? Kas seda mõju saaks kasutada Euroopa Liidus konkurentsivõimelise Eesti riigi arengule kaasaaitamiseks? Kas seda soosiva kultuuripoliitika arendamine on riigi poliitika küsimus või viivad meid edasi ainult liberaalse turumajanduse mehhanismid?

Võiks ju spekuleerida inimese mudeliga, kes tööpäeva lõppedes läheb kaubanduskeskustesse täitma oma tarbimismissiooni ja täidab kõik talle ekraani vahendusel edastatud tarbimiskäsklused. Ülesanne täidetud, asub ta koju jõudes uusi korraldusi endasse imema.

Loomulikult ei tahaks enamik inimesi ainult reklaami vabatahtlikult piisavalt suurtes kogustes omastada.

Et asi meile meelepäraseks teha, tuleb meie tähelepanu hajutada, pakkuda midagi sellist, mis annaks ka «midagi hingele». Võimalikult paljudele hingedele.

Paraku on massikultuuris nii, et mida suuremad tarbijate hulgad, seda ühtlustatum, et mitte öelda keskpärasem, on maitse. Ka meedias kehtivad lihtsad majandusreeglid - omanikele maksimaalse kasumi tootmiseks on vaja saada maksimaalset reklaamitulu võimalikult väikese kuluga.

Kogu kommertsmeedia tegevus lähtub reklaamiandja soovist/tahtest - tarbimiskäsk tuleb anda võimalikult odavalt ja efektiivselt võimalikult suurele tarbimisvõimelisele massile.

Aga kas televisioon-raadio ise loovad tarbimisvõimet? Jah, kui edastatud sõnum/saated aitavad vaatajal/kuulajal muutuda järjest konkurentsitihedamal tööturul läbilöögivõimelisemaks, kui ta annab tööandjale parema töötaja. Head töötajad on heade firmade alustoed. Head, arenevad firmad on hea riigi eksistentsiks vältimatud.

Heas riigis on inimestel, mille eest ja mida tarbida. Sellisest väärtuste ringlusest lähtub ka meie lähima sihtmärgi, ELi kultuuripoliitika. ELis on juba ammu mõistetud elektroonilise meedia väga olulist rolli.

Kultuuriline tähtsus

Tagamaks selle meedia positiivset mõju, on kõik Euroopa Liidu riigid ühiselt otsustanud panustada avalik-õiguslikku ringhäälingusse (AÕR).

Ükski liikmesriik ei vaidlusta AÕRi kultuurilist tähtsust. Küll aga käivad mitmeski riigis tulised vaidlused avalik-õiguslike ja eratelekanalite vahel reklaamituru jagamise üle.

Eesti on selles vallas järginud Põhjamaade, eelkõige Soome mudelit. Tänu poliitilisele tahtele on ETV programm täna reklaamiandja survest vaba. Ka Eesti Raadio kaks programmi on reklaamivabad. ETV ning reklaamita Klassikaraadio ja Vikerraadio saavad põhimõtteliselt täita neile seadusega pandud kohustust: osutada eestimaalastele avalik-õiguslikku teenust.

Teenust, mis aitaks kaasa hea inimese heaolule.

Heaolule, mis seisneb ka selles, et enne kooliminekut saaks laps teleri ees vaadata eestikeelseid häid lastesaateid, vaid eesti lapsele mõeldud ja tema arengust hoolivaid omasaateid.

Heaolu seisneb ka näiteks Eesti teatrite algupärandite telesalvestustes, mängu-, dokumentaal- ja telefilmides, lauluvõistlustes, meie oma tegijate reportaažides maailma eri paigust ja paljus-paljus muus, millest me viimasel neljateistkümnel aastal ilma oleme jäänud.

Igal aastal jääb piiratud võimaluste tõttu igaveseks salvestamata ainuüksi 25-30 teatrilavastust, ka väga paljud olulised Eesti heliteosed ei jõua kunagi lindistusteni.

Need on ainult kaks näidet tegemata asjade väga pikas reas. Võlg, mida tulevased põlvkonnad meile ette heitma hakkavad, kasvab päevast päeva, aastast aastasse.

Ent selles valguses ei ole meil ELi poolt mitte alati selget mõistmist oodata. EL räägib küll kultuuride mitmekesisusest ja vajadusest kohalikke kultuure toetada, kuid televisiooni reguleeriv direktiiv seab meie telekanalitele kohustuse vähemalt pool programmi mahust täita ELi maade toodanguga. Direktiiv ei räägi midagi meile nii olulise Eesti oma toodangu näitamise vajadusest.

See piir on jäetud meie endi otsustada. Kui me seda ise ei tee, võib kasumi maksimeerimise eesmärgil Euroopast ja mujalt maailmast sisse ostetav programm kohaliku toodangu erakanalite ekraanilt täiesti välja tõrjuda.

On ju kohapeal toodetavad programmid (kümneid) kordi kallimad kui sisseostetavad seriaalid ja filmid.

Vastutus ja hind

Rahal on kindlad seadused. Eriti olukorras, kus meie teleturg on Euroopa vabaturu põhimõtetele väljakutset esitades uutele tulijatele suletud. See on suur ja sektori majandusliku arengu seisukohalt väga vajalik piirang.

Loodetavasti mõistavad kõik osapooled ka selle privileegi omajate vastutust ja aktsepteerivad hinda, mis selle eest ühiskonnale nii otseselt kui ka kaudselt tasuda tuleb.

Ka avalik-õiguslik ringhääling, kes on määratud eelkõige avalikkust teenima, vajab selle Eesti ühiskonna jaoks nii olulise rolli täitmiseks piisavalt raha.

Eraldatavate summade suuruse järgi saab otseselt hinnata, kui oluliseks peavad otsustajad heale inimesele hea riigi loomist.

Eraldatava raha vähesus on aga märk sellest, et seni on riiklik elektroonilise meediakultuuri poliitika suunatud eelkõige erasektori kasumi maksimeerimisele.

Loodame siiski, et saabumas on tasakaalukas uue poliitika ajajärk.

----------------------------------------------

Andres Jõesaare arvates on riiklik poliitika elektroonilise meedia vallas olnud suunatud erasektori kasumi maksimeerimisele.

Tiit Sinissaar
ringhäälingunõukogu endine esimees

Jah, kusjuures väga suur osa nii Eesti meediast, kaubandusest kui kaubatootjatest kuuluvad väliskapitalile, kelle loomulik soov ja vajadus on kasumit teenida.

Meedia, eriti selle mõjusaim vahend televisioon, on aga midagi enamat kui kasumi teenimise allikas: ta kujundab inimeste arvamusi ja hoiakuid.

Seni on Eesti riik avalik-õiguslikku ringhäälingusse suhtunud ükskõikse ja üleoleva ignorantsiga. Pigem on ETV ja Eesti Raadio olemasolu kuidagipidi talutud.

Aastate jooksul on avalik-õigusliku ringhäälingu tegelikku olemust ja missiooni mõnikord justkui vastu tahtmist küll tunnistatud, kuid mitte tunnetatud, mõistetud ja tegelikult vajalikuks peetud.

Kui see nii poleks, oleks rahastamisprobleemid ammu lahendatud, sest riigieelarve mahtu arvestades pole tegemist üle jõu käivate summadega.

Võib-olla on selle soovimatuse taga asjaolu, et seni pole mitte ühelgi poliitilisel jõul õnnestunud ETVd või Eesti Raadiot enda kontrolli alla saada.

Kui avalik-õiguslik ringhääling vajab raha selleks, et toota programmi seaduses sätestatud kõrgetes ja üldistes huvides olevate eesmärkide täitmiseks, siis eraringhääling toodab programmi selleks, et teenida kasumit.

Raha abil saab kasumile orienteerituid ju ikka vajalikus suunas mõjutada, isepäiseid sõltumatuid aga rahapuudusega ahistada.

Seni on ETV ja ER vastu pidanud, aga seniste suundumuste jätkudes ei pruugi see enam kaua kesta. See aga ei ole päris kindlasti eesti rahva huvides, kelle identiteeti ETV ja ER taasloovad.

Hagi Shein
meediauurija

Nõustuma peab sellega, et Eesti meediapoliitika on toiminud samalaadselt nagu meie muu poliitika - see on avanud Eesti kiiresti, efektiivselt ja totaalselt liberaalsele turumajandusele. Iseenesest on see hea, aga ringhäälingu asjus on sellega ühekülgselt liiale mindud.

Tulemuseks on nüüd juba kasum- lik, ülikontsentreerunud ja kommertsialiseerunud eraringhääling (iseenesest loomulik tulemus!) ning nõrk ja oma laialdasi sotsiaalseid ja kultuurilisi eesmärke mitte täita suutev avalik ringhääling.

Oleme vaba rahvana oma ringhäälingusüsteemi arendanud juba kümmekond aastat, paraku pole tulemus veel selline, mida väike rahvas ja väike kultuur vajaksid - pole tasakaalu kahe ringhäälinguvormi vahel.

Nagu enamik asju, on ka ringhäälingupoliitika peamiselt kinni arusaamades ja hoiakutes. Meie poliitikud oma enamasti umbusaldavad ja kardavad meediat, enamik neist on meedia asjus ka halvasti haritud ja hindavad asju tavalise televaataja silmadega. Just sellise platvormi pealt nad meediapoliitikat teevadki.

Kahtlustan, et vähemasti alateadvuses meeldiks võimulolijaile riigimeedia märksa enam, oma võimu teostamise seisukohalt oleks see palju efektiivsem kui sõltumatu ja kriitiline ringhääling.

See on ilmselt üks põhjustest, miks meil on avalik-õiguslik ringhääling peaaegu auti mängitud. Ringhäälingu- ja meediapoliitika asjus peab riigikogutäis võimulolijaid veel riigimeesteks-naisteks kasvama.

Mina usun, et saabuv euroosalus neid selles aines kiiresti järele aitab. Ükski rahvas Euroopas pole nii loll olnud, et oleks oma avaliku ringhäälingu lihtsalt niisama põhja lasknud.