Ma ootan Oslo kesklinnahotelli fuajeebaaris Linn Ullmanni teadmisega, et kuulsate vanemate kohta temalt midagi küsida ei maksa.
Linn Ullmann: lihtsalt istud ja kirjutad!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõistan hästi, miks, ent olen siiski pisut murelik - kuidas õnnestub vanemate-teemat täiesti vältida jutuajamises inimesega, kelle esikromaan («Enne kui sa uinud,» eesti keeles avaldas selle Eesti Raamat 2002. aastal) kirjeldab just suhteid perekonnas - perekonnas, kus lahkuläinud ema ja isa on mõlemad kuidas öeldagi üsna värvikad kujud?
Tegelikult aga õnnestub see hästi. Linn tuleb - väike, suurde salli mähitud, kõhus peatselt sündiv laps, ning tema enese maailm kehtestab end kohe nõnda loomulikul viisil, et igasugused taustad, sealjuures vanemad, ei kipu üldse jutuks tulema.
Perekondadest aga räägime siiski. «Ma ei ole kunagi mõelnud, et ma kirjutan nimelt perekondadest, kuigi seda sageli küsitakse,» tunnistab Linn.
«Osalt on asi ilmselt selles, et perekonnad on kui mikroühiskonnad, neis leiab hästi palju erinevaid suhteid - mees ja naine, naine ja naine; suhteid erinevate põlvkondade vahel, mis on minu jaoks väga huvitavad.
Kaks sekundit kukkumist
Perekonnad on ka niivõrd täis koode - see, mida pereliikmed üksteisele ütlevad, ei ole just alati see, mida nad mõtlevad, neil on terve omaette keel tegelikult, koodisüsteem.Neid tähendusi ja erinevaid lugemisviise on huvitav uurida.»
Linni esikromaani minategelane on noor naine Karin, kelle silmade läbi avaneb pilt tema vanemate eludest ja õe raskustes abielust. Perekondlikus ruumis toimub tegevus ka teises raamatus «Stella langemine». Langemine - sest Stella kukub katuselt alla.
«Mind köitis kukkumise kinolik pilt,» selgitab Linn. «See on üks kindel katus Oslos, kust ta kukub, ja sealt kukkumine kestab täpselt kaks sekundit.»
Kust ta teab? «Ma rääkisin asjatundjatega, õppisin gravitatsiooni kohta väga palju,» naeratab Linn.
Tema jaoks, kes ta kümme aastat on ajakirjanikuna töötanud, on raamatute kirjutamine mõneti teistmoodi - «korraga ma neid asju ei suudaks teha, need on kaks erinevat keelt ja mõtteviisi» - aga mitmes mõttes ka sarnane.
«Ka raamatutega on nii, et istud ja kirjutad,» ütleb Linn karmilt. «Ma ei usu udujuttu inspiratsiooni ootamisest. Ja inimesi tuleb intervjueerida, täpselt nagu ajakirjanikuna.»
Niisiis kukub Stella kaks sekundit, aga maha ei jõua ta - raamatus - kunagi. «Mulle meeldib see idee, et ta muudkui kukub ja kukub,» nendib Linn. «Tekib kujutlus kellegi kukkumisest läbi terve raamatu, väga-väga aeglaselt, nii et kõigil, kes teda teadsid, on aega jutustada tema lugu ja sealjuures oma lugu ka.»
Linni enda lugu on pikka aega kulgenud New Yorgis - seal elas ta aastaid, kavatses jäädagi, kui korraga, 23-aastaselt, abiellus norralasega ja kolis Greenwich Villageist Oslo väikekodanlikku aedlinna.
«See oli suur muutus,» meenutab ta. Võttis aega, enne kui ma taaskohanesin norra keelega, kirjutamisega, täiskasvanu eluga. Aga nüüd olen ma väga õnnelik, et ma tagasi tulin. Ma arvan, et inglise keel jääb mulle alati võõrkeeleks, kuigi olen üsna kakskeelne.»
Inglise keeles raamatute kirjutamine tundub Linnile võimatu - kuigi oma romaanide tõlked vaatab ta hoolega üle. Mõnikord aga ei jää muud üle, kui usaldada tõlkijat, isegi kui tulemus on imelik: «Mu esimene raamat tõlgiti kreeka keelde; ma kuulsin et see sai väga häid arvustusi, imelik aga oli, et see oli 200 lehekülge pikem kui originaal!»
New York oli Linnile kaua aega koht, kus ta end kõige turvalisemalt tundis. «Mul on väga halb suunataju, ma võin Oslos lihtsalt kaotsi minna, aga New Yorgis teadsin ma alati, kus ma olen.»
11. september murdis turvalisuse: «Need lennukid kihutamas pilvelõhkujatesse, see oli nagu meie aja Titanic,» ohkab Linn ja on üllatunud, kui meenutan talle, et praeguseks üldkasutatava numbrikombinatsiooni 911 on tema New Yorgiga seostanud juba aastaid enne suurõnnetust.
Ka haigus on elu osa
Nimelt ootavad esikromaanis tütred oma ema New Yorgi lennukilt, ema ei tule, aga lennunumber, mis on võimsaks kujundiks välja mängitud - see lennunumber on SK 911.
«Kas oli? Oh jumal! See on kirjutatud ju aastaid varem,» naerab Linn. «Minu mäletamist mööda enamik lende New Yorgist Oslosse olid SK 911 või 910. Huvitav, ma polnudki sellele mõelnud.»
Seega ei pea ta ennast prohvetlikuks, kuigi möönab, et prohvetlikuna võib kirjandus teinekord näida küll: «Kui mingid asjad juhtuvad, siis hakkavad raamatud paistma prohvetlikud, ei juhtu, siis ei paista.
On raamatuid, mis sisaldavad palju surma, ja kui juhtub, et nende autorid hiljem endalt elu võtavad - mida ju täitsa paljud kirjutajad teevad - siis peetkase neid prohvetlikeks. Samas on tekstist näha, et nad on terve elu võidelnud mingite deemonitega, mis hiljem on ikkagi neist võitu saanud.»
Linni seni viimase raamatu teemaks on eutanaasia. Teema, nagu selgub, võrsus isiklikult pinnalt: «Ükskord üks mulle lähedane inimene ütles nagu täiesti igapäevast asja, et kui tema kord jääks nii haigeks, et ei suuda enam teha oma tööd, siis ta tahaks, et tal aidataks kiiresti surra, et ta poleks kellelegi koormaks.
Ma ei suutnud muud kui noogutada ja öelda, et oo, tõesti. Aga ma hakkasin mõtlema, mida see tähendab, koormaks olla. Ja kas inimene peab tõesti end määratlema ainult töötava, efektiivse inimesena - kas pole vananemine ja haigus sama palju inimelu osad kui sünd ja lapsepõlv? Ja kas abipalumine on alati nõrkus, kas pole see vahel hoopis väga vapper - abi paluda?»
Nüüd on kõik need mõtted romaaniks saanud, peategelasteks mees, kel diagnoositakse surmav haigus, ja tema naine, arst, kellelt mees palub, et naine tal lahkuda aitaks.
«Naine ütleb kõigepealt, et ei. Siis nad arutavad seda, kuni ta ütleb jah - ning mees märkab naise näol teatavat kergendust, kui see otsus on tehtud, siis aga hakkab tema ise kahtlema, kas ta seda ikka tahab.
Järsku situatsioon muutub, nad ei saa enam õieti rääkida, aeg muutub nende jaoks väga erinevaks asjaks - naise jaoks on see lõpplahenduse ootamine, tema jaoks on see kogu aeg, mis tal järel. Kõik muutub raskeks ja kurvaks; see ei paku lugejale tegelikult mingeid lahendusi, ainult küsimusi.»
Linn tunnistab, et Norras tundub selliste küsimuste esitamine vahel nagu kohatu või inimestele ebameeldiv.
«Haige olla on siin kohati nagu häbi. Ma näen seda üha enam. Norra on nii rahul iseendaga. See ühiskond on väga nagu kreembrülee, väga täis, ma ütleks. Nad kõik tunnevad end nii turvaliselt »
Turvalisuse vangla
Kui Linn veel ajakirjanik oli, siis ta käis Sarajevos, et küsida inimestelt, kuidas muutis sõda nende suhet kultuuri - kas ja kuidas nad nüüd kirjutavad raamatuid või teevad teatrit teisiti kui enne.
«Seal keegi ütles, et tema arvates Norra juba kõlas kohutavalt, et see oli nagu omaette väike turvalisuse vangla. Kõik nii jubedalt turvaline!»
Linn seda põhjamaist turvalisust ei usu, ta leiab, et see on pealispind, mis vahel murdub - nagu hiljuti Rootsis, kui mõrvar pussitas surnuks välisminister Anna Lindhi.
Kirjanduses, seevastu, on kogu nukris näha, isegi kõige rõõmsamas osas: «Ka Lindgrenil on palju tumedust, lihtsalt väga ilusal viisil. Ma olen poolrootslane, sellepärast ma võib-olla märkan seda Rootsi nukrust rohkem,» naeratab ta. «Mina ei olnud surmast enne kunagi mõelnud, kui ma Pipit lugesin. Temal oli ju isa neegrikuningas, ema aga surnud, ta oli väga üksi.»
Linn ei ole üksi - oma teise abikaasaga, samuti kirjanikuga, on neil kahe peale kolm teismelist last ja koer, esimene ühine laps on tulemas. Aga maailm on ikka ebaturvaline, eriti pärast 11. septembrit.
Linn nõustub, et pärast seda on enamik asju hakanud halvasti minema: «Ma püüan mõelda millelegi, mis oleks läinud hästi, aga ei tule midagi pähe,» tunnistab ta. «Ma arvan, et me elame väga hirmuärataval ajal, ma tõesti arvan!»