Ilma keerutamata muusikalist «Oliver» linnahalli lavalaudadel

Istudes esietenduselises linnahallis, mudisin käte vahel reklaamidest rasket kavalehte ning otsustasin seda mitte enne etendust lugeda. Päris «valge leht» ma loomulikult polnud, sest Charles Dickensi lugu oli üldjoontes meeles ning Lionel Barti muusikat teadsin ka.

Ootasin põnevusega vastust küsimusele, kas Malvius on ikka nii kange mees, et suudab ohjata paarikümmet marakratti, kes laval peavad orbudest pätipoisse kehastama.

Üldtuntud show-bisnise kuldreegel käsib ükskõik millises olukorras tuua lavale lapsed ja loomad ning asi ongi päästetud. Lisaks lastele olid laval ka kassid, kelle elus-surnud-topis-olekut saalisistujad ärevalt arutasid.

Lapsed mängisid hästi

Etenduse juurde kuulus tsitaat lavastaja Georg Malviuselt: «Kõik lapsed on meie lapsed, meie vastutus.» Lapsed jooksid, laulsid ja mängisid ning kõik oligi täpselt see, mis vaja.

Olen laste ülesuhkurdamise (eriti laval ja ekraanil) suhtes väga kriitiline, sest imeõrn on piir, millest üleastumine võib asja läilaks muuta.

Õnneks ei andnud Malvius lastele suuremat rolli, kui nad olid võimelised kandma. Ka finaalis kujutas Oliver endast pigem helge lapsepõlve sümbolit kui happy end’i välja võidelnud kangelast.

Esimese vaatuse kõigile tappa andev ja põgenev Oliver oli pigem noorte kujutlus enda jõust kui jõud ise. Aga millises eas siis ikka unistada?

Lapsed olid tublid ja ma ei taha üldse kritiseerida Oliver Remmat (on ikka tegelasnimega üllatuslik kokkusattumus!), sest 9-aastaselt ei saa nõuda sammupidamist sellise tähtede grupiga, kelle Malvius lavale paiskab.

Jah - laulmine oleks võinud poisil olla parem, teksti oleks võinud vähem hakkida, kuid enamik üheksa-aastaseid poleks sellekski võimelised.

Aga muu oli ikka vägev.

Vaariku-Kaljuste roll

Arvates end päris hästi oma eakaaslastest näitlejate võimeid tundvat, oli minu üllatus mõne mehe ja naise rolli soorituse puhul võrdne jahmumisega, mille eest annaks ilma igasuguse kõhkluseta 10 punkti.

Kõige eredama karakteri lõi Andrus Vaarik matusekorraldaja härra Sowerberryna. Selles oli nii palju varjamata perverssust, mida ei suutnud vaos hoida isegi kartus oma karmi käega naise (Ülle Kaljuste) ees.

Ilma erilise taganttõuketa liikus mõte viimaste aastakümnete pedofiiliaskandaalide peale. Ja Malvius poleks tema, kui ta poleks seda liini utreerinud. Vaariku-Kaljuste lavapartnerlus oli võrratu.

Kui Andrus Vaarik teises vaatuses veel doktor «Ei-jaa-ei» Grimwingina lavale tuli, oli tema särast mingi osa maha jäänud.

Teine lavapaar - orbudekodu härra Bumble (Jassi Zahharov) ja proua Corney (Katrin Karisma) ei jäänud oluliselt Vaarikule-Kaljustele alla. Nende seksuaalsed lähenemised, mille mõningad misanstseenid olid lausa räiged, oleks võinud ju lastetükis olemata olla, kuid ärge alahinnake tänapäeva lapsukesi, kes teavad asjadest oluliselt rohkem, kui me arvata oskame.

Mingi esietenduse okas torkis minu arvates Zahharovit (või oli see meenutus Vanemuise «Oliverist» kümne aasta eest).

Karisma oli sedavõrd uudses rollis täielik avastus. (Tunnistan, et ei tundnud teda äragi, niivõrd täiuslik oli ümberkehastumine). Punkti i-le pani Karisma efektne jalahoop härra Brownlow’ juurest lahkudes.

Kui ma ei laulaks kiidulaulu tänavalaste «autoriteedi» Fagini osatäitjale Aivar Tommingasele, oleksin ebaõiglane. Kahjuks olen ma Aivarit laval vähe näinud ja seepärast oli positiivne üldmulje ehk võimsamgi.

Olles ahne ja kaval, omab Fagin siiski südant, mis ühel hetkel soovitab tänavapoistele temast lahkuda. Tahan kiita ka tema vokaalset võimekust ja esituse nüansirohkust.

On ka meiega seoseid

Suure huviga ootasin Malviuse lemmiku Mait Malmsteni ilmumist. Pärast «Benti» ja «Kabareed» oli lavastaja Malmsteni küll valesse liivakasti mängima saatnud.

Mitte et ta poleks osaga toime tulnud, kuid see polnud see. Usun, et esietendusel vaid kummardamas käinud Raivo E. Tammele sobib roll orgaaniliselt palju paremini.

Mõnevõrra küsitavaks jäi Eduard Toman nurgeliselt esitatud härra Brownlow’ rollis.

Tahtmata kellelegi haiget teha, eelistan ma ülejäänud seltskonnast pigem vaikida ja lisada leebelt - arenguruumi veel on.

Vokaalselt lihvub etendus aja jooksul veel tublisti. Muusikalide suurimaks vooruseks on meloodiad, mis kõrvus helisedes sind teatrisaalist koju saadavad. Soovitan Oliveri vaadata kas või selleks, et tähele panna meiegi tänavalapsi, kes varblastena ringi lendavad ja oma raasukesi otsivad (varastavad).

Otsese käesirutusena mõjus vaheajal lavalt saali tulnud lastekoor oma korjanduskarbikestega, kuhu mitte keegi ei söandanud raha panemata jätta.

Samas ei tasu loota, et kui sinu sent karpi kolksatab, siis hing kohe põrgust taeva volksatab.