EL hakkab Dnestri ääres korda looma

Euroopa Liit on astumas esimesi samme tagamaks stabiilsust oma lähinaabruses. Selline mõte jäi kõlama siis, kui OSCE eesistujariigi välisminister Jaap de Hoop Scheffer pidas vajalikuks kaasata rahuvalveoperatsioonidesse ja ühtlasi Transnistria konflikti lõplikku lahendamisse Euroopa Liidu piiratud väekontingendi NATO juhtimise all.

Enam-vähem sarnast seisukohta väljendati ka 17. oktoobril lõppenud ELi liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumisel Brüsselis, tõstes esile OSCE katseid jõuda konflikti poliitilisele lahendusele.

Samal ajal on Venemaa võtnud endale kohustuse viia detsembri lõpuks Transnistriast välja 2000-meheline väeosa ja militaartehnika ning Moldova lubanud föderaliseeruda.

Nõukogude pärand

Transnistrias võimul olev režiim ei luba aga midagi. Pigem teeb takistusi taasühinemise teel, otsib rahvusvahelist tunnustust ja kinnistab riikluse alustugesid.

Transnistria (Pri-dnestrovskaja Moldavskaja Respublika ehk PMR) on üks seitsmeteistkümnest teadaolevast kvaasi-riigist maailmas, mis tekkinud Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud agoonias.

Eraldumise Moldovast tingis poliitilise võimu jagamatus rumeeniakeelsete «talupoegade» ja venekeelsete «tööliste» vahel. Ajendiks sai aga Moldova kultuurieliidi varjamatu soov taasühineda Rumeeniaga ehk teisisõnu sõlmida kokku see nabanöör, mis lõigati läbi 1940. aastal Nõukogude Liidu okupatsiooniga.

Konflikt ajastus aga äärmiselt ebasobivale ajale. Moldovas ei oldud päriselt selgeks räägitud keele ja riikluse küsimus, kui türgikeelsed gagauusid lõunas ja peamiselt venekeelne ja tööstuslik Dnestri jõe vasakkallas deklareerisid oma allumatust Chisinaule.

1992. aastal lahvatanud sõjaline konflikt vaibus ühes Vene 14. armee sekkumisega, julgeolekutsooni loomisega ning venelastest, moldovalastest ja separatistidest koosnevate rahuvalvejõudude asumisega rindejoonele.

Konstitutsioonilised sätted 1994. aastast on võimaldanud gagauusidele territoriaalautonoomia ning Transnistriale eristaatuse, kuid sellest hoolimata pidas separatistlik Tiraspol selle aasta 2. septembril juba 13. iseseisvusaastapäeva.

Kuigi Nõukogude Liit on lagunenud, elab idee omapärasel kujul edasi Harjumaa-suurusel territooriumil ühes ligikaudu 700 000 inimesega. Seda on umbes 12 protsenti Moldova Vabariigist ja 16 protsenti selle elanikkonnast. Ometi on sotsialistlik atribuutika, punatähed ja sirbi-vasara kombinatsioon vaid suitsukate tõsimeelsele riikluse ja rahvuse ehitamisele, kus võim on üdini kriminaalse taustaga nomenklatuuri käes.

Valitsev režiim on hoolitsenud selle eest, et töötaksid kohalikud tele- ja raadiojaamad, et ilmuksid võimukandjatele meelepärased ajalehed, et puuduks opositsioon, et võimalikult suure osa elanikkonna vajadused saaksid korvatud sama hästi kui olematute eluasemekulude ja kommunaalmaksetega.

Rääkimata kõigest muust vajalikust ühe normaalse riigi puhul - haldusaparaat, sõjavägi, korravalve, oma raha, postmargid, isikuttõendavad dokumendid. Ja mis põhiline - president Igor Smirnovi režiimi teeb legitiimseks elanikkonna lojaalsus võimukandjate suhtes.

Konflikti vindumisele on kaasa aidanud erinevate osapoolte huvid. Mõistagi on Venemaa üheks võtmeriigiks, kelle tegemistest või tegematajätmistest sõltub otseselt Transnistria «iseseisvuse» tulevik.

Vene huvisfäär

Venemaa jaoks on Transnistria geostrateegiline sillapea Balkanile. Sõjaline kohalolek regioonis võimaldab silma peal hoida Ukrainal, samuti turvata maismaalt Musta mere laevastikku Sevastoopolis.

Tiraspoli režiim pakub Vene poliitilistele jõududele piisava instrumentaariumi selleks, et valimiskampaaniaks raha teha või valimiste tarvis olulist rahvuskaaslaste teemat ülal hoida.

Kõige kurbloolisem on aga fakt, et Moldova keskvalitsus oma korruptiivses saamahimus on ise taganud legaalse tee Transnistria eelarve täitmiseks riiki laekuvate kaubakoguste impordi- ja aktsiisilõivudega maksustamisest.

Kuni viimase ajani oli Moldova ELi silmis võrdlemisi tähtsusetu paik. Teatav nihe leidis aset 2001. aastal, mil Moldova kaasati Kagu-Euroopa stabiilsuspakti.

Sel aastal on Moldova üritanud mitmel korral liituda stabilisatsiooni- ja assotsiatsiooniprotsessiga, mis valmistab lähinaabruse riike ette liikmestaatusele kandideerimiseks. Kuid põhiprobleemiks jällegi lõpuni lahendamata Transnistria probleem.

Esimest korda ajaloos on ELil võimalik võtta rahutagamisoperatsioonis aktiivne roll. Erinevalt tegevusetusest Bosnias ning konfliktijärgsest missioonist Makedoonias võib EL sekkuda NATO toel ja OSCE egiidi all Transnistria probleemi lahendamisse veel enne, kui Chisinau ja Tiraspol on milleski jõudnud kokku leppida.

Ühendatud rahuvalvejõud, viisakeeld Tiraspoli režiimi ninameestele, Vene vägede ja relvastuse väljatõmbamine konflikti piirkonnast, Moldova kaasamine Euroopa Komisjoni avarama Euroopa ja uute naabrite programmi, Euroopa Parlamendis ettevalmistatav resolutsioon Transnistria konflikti poliitilisest lahendusest on kõik näited sanitaritööst oma piirialade stabiilsuse tagamisel.

Õnneks ei ole see konflikt rahvustevaheline ega ka ususõja moodi. Selle käigus on maha peetud üks väiksemat sorti sõda, jättes elanikkonna paikseks. Kasvanud rahvusvaheline huvi võib tuua kaasa pingelõdvenduse juhul, kui tegutsetakse otsustavalt ja edasisi arenguid ette nähes.