Ülo Kaevatsi hinnangul ootab kiiret vastust küsimus, kuidas laulvas revolutsioonis kättevõidetud rahva võim on meie kõigi osalusel moondunud raha võimuks.
Rah(v)a võim: vali üksainus kord
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õigupoolest oli ohutunne õhus juba varakevadel. Nii valimiste ajal, eriti aga siis, kui avaldati Riigikogu kohtade mehitamiseks kulutatud rahasummad. Valimiste ajal seetõttu, et kampaania pealetükkivus, demagoogia ning valijate ja osa kandidaatidega manipuleerimine häälte püüdmiseks olid mõtlevatele ja ausatele inimestele tülgastavad.
Kulutuste suurus ja nende sisuline mõttetus tegid paljud murelikuks. Arnold Rüütel ja Lennart Meri mõistsid niisuguse rahakasutuse otsustavalt hukka.
Murelikud valijad ootasid rahastamise teema süvenevat käsitlemist uurivas ajakirjanduses. Paraku lehtedes tauniti mõnda aega Keskerakonna kampaaniakulutuste katmist 10 miljoni krooni ulatuses võlakirjade abil ja lugejad said teada, et Res Publica laenas Tõnis Paltsilt sihtotstarbeliselt 10 miljonit. Reformierakonnale maksid sponsorid vist niipalju kui vaja.
Edaspidi võitles tuuleveskitega vaid õiguskantsler üksinda. Vaimueliidi - Jaan Kaplinski, Rein Raua, Rein Ruutsoo, Iivi Masso jt - häält peetakse võimuringkondades ju lihtsalt vasakpoolseks virisemiseks.
Võimu võtmine
Võimu võtmisel on oma loogika. Kui rahva võim ei sobi, tuleb mängu raha. Rahakulutuste ja Riigikogus saadud kohtade tabelitulpadest on selgelt näha, et erakonnad said (loe: ostsid) parlamendis just niipalju kohti, kuipalju raha nad mängu suutsid panna. Nüüdseks on välja arvutatud, et vastavus oli 97%. Rahva võim oligi sujuvalt rahaga üles ostetud.
Keda raha rahastas? Eks ikka oma huvide kaitsjaid Reformierakonda ja raha võimu järelväge - Res Publicat. Hädas lehvitati ka inimkesksema poliitika loosungeid. Ikka häälte püüdmiseks. Keskerakond pidi pildil püsimiseks võlakirju välja laskma. Ülejäänud, väikeste summadega rahastatud erakonnad suruti rohkem või vähem statisti rolli.
Tegemist ei olnud üksnes hoogsa ületrumpamisega kampaania käigus, vaid selge strateegiaga võtta ja säilitada võim. Ja võtta see kindlasti väga pikaks ajaks. Paltsi lapsesuu rääkis kaheksast aastast, uue poliitika jõulised sammud sihivad hoopis pikemat võimuaega.
Kas kohtunikud, prokurörid, politseinikud jt õiguskaitsjad astuvad parteisse võitjate poolel või kindla maailmavaate alusel? Ka ei ole tõsist põhjust arvata, et rahva valimiskäitumine lähiaastail kardinaalselt muutub.
Kui uus poliitika kehtestab erakondadele oma rahastamismudeli ja järgmisi valimiskulutusi vähemalt kümnekordselt ei piirata, siis võime järgmise Riigikogu erakondliku koosseisu juba praegu üsna täpselt kirja panna.
Raha ja rahvas
Nii nagu äriilmas peab raha tegema raha, nii on võim seatud (taas)tootma võimu. Koalitsiooni vanemahüvitise seaduseelnõu lükkab kolmveerandi sündivatest lastest hoobilt «teise sorti».
17% egoistlike valijate - Reformierakonna toetajate - tahtel väheneb märgatavalt omamaiselt kogutav riigieelarve maht, millest saanuks pisutki inimväärsemaks muuta õpetajate, teadlaste, arstide, reaametnike ja kultuuriinimeste elu.
Põhjala naabrite ja teiste ELi maksumaksjate toetus on meie ajaloolist saatust arvestades teatud piirini põhjendatud, aga valitsuskoalitsioon on muutmas seda toetamist eetiliselt piinlikuks. Pärast rahvaalgatuse seaduseelnõu tagasilükkamist ei jää Eesti patriootidel õieti muud üle, kui korraldada kodanikuallumatus.
Praegu on see veel väljapääsu võimaldav idee. Kuni 83% valijatest, s.o vaikiv enamus, kes tulumaksumäära alandamise teel ei ole soovinud riigieelarve vähenemist ja seeläbi rahvuskultuuri kokkutõmbamist ja avalike teenuste tasuliseks muutumise läbi üha suuremat kihistumist, saaksid üheskoos loobuda sellest ohtlikust avantüürist. Kui rahvas on kõrgeima riigivõimu kandja, siis ta peabki seda olema.
Eeldame, et võimule pääsenud parteid põlistavad oma seisundi koalitsiooni poolt heakskiidetud erakondade rahastamisskeemiga.
Demokraatia nõuab selgust
Sel juhul läheb täide professor Mati Hindi jt keele- ja demokraatiatundlike inimeste loetud põhilise valimisloosungi sisu: vali üksainus kord! Edaspidi teeb võim juba võimu ise. Kui madalale me maailma riikide korruptsiooniindeksi järgmistes tabelites langeme?
Kuidas kulgeb eespool nimetatud võlakirjade lunastamine?
Meedias on aimu antud, et vahepealne rahandusminister «optimeeris» veel ärimehe seisuses olles makse.
Eesti riigieelarvesse laekumata miljonitest laenas ta kümme Res Publicale uue poliitika kehtestamiseks.
Juriidiliselt võibki asi olla puhas, aga eetiliselt kobrutab see igal juhul. Missugune oli laenu intress? Kas Res Publica soovib võitnud erakondadele riigieelarvest rahaeraldiste suurendamisega kinni maksta maksumaksja rahaga ka võla Paltsile? Või leitakse enne seaduse kehtimahakkamist kiiresti n-ö hädasponsorid?
Kas ma olen eksiteel, kui olen kindel, et näiteks Kristlik Rahvapartei, Rahvaliit, Mõõdukad ja Isamaaliit ei rakendanud kirjeldatud «äriplaani» juba ainuüksi eetilistel põhjustel. Või ei olnud nende mõttemaailm veel nii rikutud, et selle peale üldse tulla?
Igatahes tulemuseks oli valimiste kaotus ja uut võiduvõimalust vist ei antagi.
Kas ebaeetilise «äriplaaniga» saab ehitada eetilist riiki?
Kas tegemist on juhusega, et ühiskondliku leppe osas läheb parlamendierakondade vahel rindejoon just niimoodi, nagu see välja tuli?
Sotsiaalteadlastel ja ajaloolastel oleks kiiresti vaja leida vastus eksistentsiaalsele küsimusele: kuidas laulvas revolutsioonis kättevõidetud rahva võim on meie kõigi osalusel moondunud raha võimuks?