Kartaagot ei olnudki olemas

Ilmar Raagi arvates peaks enne Eesti rahvusringhäälingu rahaprobleemidest rääkimist otsustama, millist avalik-õiguslikku kanalit me üldse tahame.

ETV ja ER liitumine kiiret säästu ei taga

Kaks päeva tagasi avalikustatud KPMG uuringu Eesti rahvusringhäälingu optimaalsest mudelist võiks kokku võtta järgmise mõistuloona.

Aastaid kõmistasid tuntud avaliku elu tegelased senaator Marcus Cato kombel, et monstrum Kartaago tuleb hävitada. Monstrumi all peeti silmas Eesti rahvusringhäälingut. Ometi puudus seni võidukas väejuht, kes oleks meediamerkantilismi nimel peetava sõjakäigu viinud võiduka lõpuni. Ehkki teisenev, pidas Euroopa demokraatia nurgakiviks peetud rahvusringhääling ka Eestis vastu.

Ühel päeval aga tuli mees, kelle nimi enne eestindamist oli Pyrrhos, geniaalsele mõttele: «Tuleb teha uuring, mis näitaks must valgel, et Eesti Raadio ja Eesti Televisioon raiskavad rahva raha. Siis oleks võimalik selle uuringu baasil luua uus ökonoomne organisatsioon ja hoida kokku raha, mida alati napib.»

Nii tehtigi uuring, mille tulemuseks oli Pyrrhose võit. Kartaagot, mida tulnuks hävitada, ei olnudki. Müüt raha raiskavast monstrumist oli hävitatud, ent asemele kerkisid probleemid, mille lahendamiseks keegi tegelikult valmis ei ole.

Majad ei raiskagi raha

KPMG uuringu üheks peamiseks positiivseks tulemuseks oli paari levinud arusaama kummutamine. Näiteks kinnitati mitmel pool meedias, et ETV ja ER majad kesklinnas söövad kindlasti väga palju raha ja seepärast oleks tunduvalt mõttekam ringhääling kuhugi äärelinna kolida. Väga lihtne lahendus tõepoolest, ent uuring, sunnik, kinnitab vastupidist.

Kuna tele- ja raadiomaja on pandud erinevate üürilepingute abil maksumaksjale raha teenima, tuleb üks kasulik ruutmeeter rahvusringhäälingule tunduvalt odavam kui keskmine kinnisvarapind kesklinnas. Nii kukub kolinal kokku müüt sellest, kuidas praeguste majade müügi järel on võimalik kolida tunduvalt odavamale pinnale.

Samas, kas rahvusringhääling ikka peab tegelema kinnisvaraäriga? Seda enam, et vähemalt telemaja nõuab suuri renoveerimissummasid. Maja, mis on otsast otsani täis juhtmeid, ei saa remontida ainult seina ülevärvimisega.

Teine müüt puudutas ringhäälingu eelarvet. Võrreldes erameediaga on see tõepoolest suurem ja seetõttu ei ole keegi tõsiselt vaevunud uurima, milline on programmi kulude struktuur.

Eelarve ei olegi suur

Lihtne on olnud kahe silma vahele jätta, et ETV teeb näiteks teleteatri etendusi, mida Teatriliidu ja ETV ühishinnangul ei ole võimalik teha palju odavamalt kui 100 000 krooni etendus. Samuti ei vääri märkimist, et ETV teeb selliseid kalleid projekte kaks korda rohkem kui erakanalid.

KPMG otsustas targu programmi mitte analüüsima hakata, kuna see alluks rohkem sisulistele spekulatsioonidele, milliseid saateid meile on vaja ja milliseid mitte. Selle asemel käsitleti ringhäälingut suvalise tehnoloogiaettevõttena ja leiti, et viimase viie aasta jooksul on investeeringud materiaalsesse baasi olnud ohtlikult väikesed. Suhestatuna amortisatsiooni ja tehnika üldisesse kasulikku eluikka on ETV-l jäänud investeerimata 50 miljonit krooni.

Taas kord, kurat võtaks. Selle asemel, et konstateerida raiskamist, leiutab KPMG uudissõna vaeginvesteering. Veel enamgi, David Lowen, uuringu üks väliseksperte ja EuroNewsi üks asutajatest, seab rahvusringhäälingu jätkamise mõttekuse sõltuvusse investeeringute suurendamisest. Kui kogu Euroopas käib ammu digitaalrevolutsioon ja ka Eesti meediakeskkond areneb, siis rahvusringhäälingul palju alternatiive ei ole. Ta kas on ühiskonnas mõjukas või ei ole teda üldse vaja. Organisatsiooni, mis peaks olema demokraatliku diskussiooni ja rahvuskultuuri kantsiks, ei ole mõtet pidada linnukese pärast.

Isegi kui KPMG leiab, et organisatsioone reformides on võimalik võita suurema efektiivsuse arvel 2-3 protsenti praegusest eelarvest, jääb see mõruks tabletiks lõppjärelduse kõrval - järgneva nelja aasta jooksul tuleb rahvusringhäälingu eelarvet suurendada igal aastal 12,5 protsenti. Mille arvelt see raha tuleb?

Euroopa punane latern

Selle kõrval muutub jutt televisiooni ja raadio ühendamisest üsna teisejärguliseks. KPMG soovitus järgib majanduse konsolideerumise trendi, kuid ei lahenda probleeme. Kui uuring otsib viimast argumenti oma väidete tõestuseks, siis on selleks fakt, et Euroopa Liidus ühe elaniku kohta ringhäälingule tehtud kulutuste poolest on Eestist tagapool ainult Läti ja Leedu.

Kuna KPMG tulemused olid paljuski vastupidised kokkuhoiuootustele, ei ole täna kellelgi valmis lahendust. Ringhääling ei asu end reformima enne selget signaali, et kogu protsessi rahastatakse. Samal ajal on riigil käsil mustkunstiga sarnanev maksureform, mille tulemusi ei julge keegi ennustada. Sellises olukorras oleks ükskõik millisel valitsusel raske leiutada skeemi ühe valdkonna paisutamiseks.

Skeptikud juba pugistavad naerda, uskudes, et riigi edasine käitumine meenutab tüüpilist jaanalindu.

Tehtud on pool miljonit krooni maksev uuring, mis teatab saabuvast kriisist. Kuid kuna kriisi ärahoidmine nõuab kindlameelset tegutsemist, siis pistetakse pea parem liiva alla ja oodatakse, kuni kadunuke on maha maetud. Olen kohanud ka idealiste, kes ei tahaks sellist stsenaariumi uskuda, kuna see oleks vastuolus Euroopa Liidu üldise kultuuri- ja meediapoliitikaga. Eesti on aga ennegi isepäine olnud…

Tegelikult on praegu tekkinud olukord, kus oleks aus tervikuna üle rääkida, mida Eesti ühiskond oma meedialt üldse loodab, sest küsimus ei saa ju olla lihtsalt raha ümberjaotamises.