Urmas Oru kirjeldab olukorda, kuidas ringhäälingunõukogu esimehe kirjast kasvas kiiresti välja seaduseelnõu, mis pigistab erakanalid tugevasti pihtide vahele.
Rehepapid teleturul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oh, Kivirähk, miks sa küll pidid «Rehepapi» kirjutama? Eestlus-iroonilisest raamatust, millest õppust võtta, on kujunenud paljudele hoopis õpik, kuidas elada. Rehepapiks olemine/saamine on muutunud auasjaks.
Ja kes Rehepapiks ei küüni, püüab ennast teostada Ärni, Imbi, Muna Oti või Õuna Endlina. Just viimase vestlusest Räägu-perega ilmestub kujukas eluhoiak. Sõnadega «Nägin siia sõites aidameest. Kurat, sel mehel oleks tarvis küll munad pihku võtta» algab lühike sõnavahetus, mis lõpeb tõdemusega, et aidamees ei saa Endlile midagi teha ning õigupoolest pole ka Endlil tast midagi tahta.
Telemaastik ei erine millegi poolest Eesti muudest elualadest. Siinne Õuna Endel nägi ükskord eratelekanaleid. Ja otsustas neid pitsitada, ilma põhjuseta ja ilma kasuta. Kui raamatus jääb mõte pelgalt sõnade tasemele, siis päriselus on jõutud tegudeni.
Jutt käib mõistagi ringhäälingunõukogu esimehest, kes paar-kolm nädalat tagasi kirjutas ühe kirja, millest tänaseks on saanud parlamendi menetlusse jõudnud seaduseelnõu. Hämmastav kiirus, mida saab seletada ainult üldise rehepapluse-õhkkonnaga.
Mis ja milleks litsentsitasu?
2002. aastal muutus ringhäälinguseadus ning ETVst kaotati reklaam. Vastukaaluks pani riik erakanalitele kohustuse maksta igal aastal 15 miljonit krooni (kahe kanali peale kokku 30 miljonit) litsentsitasu. Rõhutagem, et raha laekub riigi eelarvesse ja see, kui palju sellest jõuab ETVni, on valitsuse-parlamendi otsustuse küsimus.
Poliitikud, viimati näiteks parlamendi kultuurikomisjoni liige Indrek Raudne (PM 23.10), on korduvalt kinnitanud seose puudumist erakanalite makstava litsentsitasu ja ETV finantseerimise vahel.
Seega - soov tõsta koormisi erakanalitele ei tähenda automaatselt rohkem raha avalik-õiguslikule televisioonile. Väga selgelt tuleb see välja ka teleturu Õuna Endli algatusel tekkinud seaduseelnõust. Seal pole ridagi ETVst, on lihtsalt soov erakanalite munad pihku võtta...
Kanal 2 jõuab sel aastal plaanide kohaselt esimest korda pärast 1990-ndate keskpaiga majandusbuumi väikesesse kasumisse. Viimase viie aasta jooksul on omanik katnud 120 miljoni krooni ulatuses kahjumeid.
Tõsi, TV 3 on olnud edukam, kuid ma pole kindel, et nemadki on suutnud oma investeeringud tagasi teenida. Kommertskanalite majandusaruanded on kõigile kättesaadavad, seepärast ei saa need numbrid olla asjasthuvitatutele üllatuseks. Mis on siis tekitanud arusaama, et erakanalid elavad liiga hästi?
Vastuse leiame jällegi eelmainitud algatuskirjast. Reklaamituru kasvu hinnanguid liites ja korrutades on saadud tulemuseks müstilised numbrid. Viga on selles, et võrreldakse 2002. ja 2003. esimese poolaasta reklaamimahte.
Paraku on selle kasvu taga, mis krattide silmad palavikuliselt põlema paneb, ühekordne Riigikogu valimiskampaaniateks kulutatud raha.
Need kliendid, kes tavapäraselt telereklaami kasutavad, on oma kulutusi kasvatanud üldise majanduskasvuga samas rütmis. Ja teadagi on Eesti majanduskasv pigem muret- kui rõõmutekitav.
Rehepapi külas võtavad kõik kõigilt, aga õnnelikuks ei saa sellest keegi. Sama kehtib teleturul. Ilmselt on sunnitud ka paadunumad vastased tunnistama, et erakanalite programmid on muutunud järjest tugevamaks ja mitmekülgsemaks.
Kuna telekanali muud kulud on suhteliselt ettemääratud, on programmikulud sisuliselt ainus mängumaa. Kui läheb paremini, saab programmi panustada rohkem. Kui tekivad lisakohustused, on esimeseks kannatajaks programm. Kas sellest võidavad vaatajad? Kindlasti mitte.
Muud eluvaldkonnad? Vaevalt, sest programmikulude kokkutõmbamine tähendab vähem tööd saadete tootjatele ja sellega seotud inimestele, sealhulgas ka paljudele Eesti kultuuriinimestele. ETV-le? Isegi kui erakanalitelt kogutav raha liiguks otse ETVsse, tekib kahtlus, kas sellest kasu oleks.
Seni on ETV eelarve igal aastal suurenenud (tõesti, võib-olla vähem kui soovitud), kuid sellele on järgnenud teade programmi kokkutõmbamise vajadusest. Lihtne võrdlus näitab, et ETV tänavune nn säästueelarve sisaldab 80 miljonit krooni programmi otse(?)kulusid, mida on sama palju kui kulutavad erakanalid kahe programmi peale kokku.
Mis oleks lahendus?
Tänaseks kujunenud olukorras olen kaugel lootusest, et erakanalite litsentsitasu püsiks muutumatuna. Kuigi poolteist aastat tagasi seadust muutes räägiti palju 3-5-aastasest stabiilsusperioodist.
Võtkem siis aluseks kahe eratelekanali reklaamikäive sel aastal, mis suurte valimiste puudumisel jääb samaks ka järgmisel aastal - ligi 200 miljonit krooni.
Lähtudes Õuna Endli õigusest saada sellest 20%, oleks litsentsitasu sel juhul 20 miljonit krooni ühe kanali kohta (kokku 40 miljonit). Ehk saavad siis rehepapidki piipu suitsetades istuda ja rahulikult kuulata, kuidas kollid ja muud elukad metsas krabistavad. Ilma, et see korda läheks.