Kirjad

Linnahall ooperimajaks

Rahvusooperile uue asukoha otsingul on millegipärast teenimatult kahe silma vahele jäänud Tallinna linnahall. Uuele ooperimajale on peetud sobivaks mereäärset kohta. Linnahall asubki ülimalt sobivas kohas kesklinnast viieteistminutilise jalutuskäigu kaugusel. Ka transpordivahendite parkimiseks jätkub ruumi.

Lisaks muule on linnahalli klassikalise amfiteatrina kujundatud saal ideaalne vaatajatele. Pluss linnahalli väline suursugusus, mis, tõsi küll, nõukogudeaegse kehvavõitu ehituskvaliteedi tõttu on tänaseks veidi luitunud.

Linnahallis on täismajale toimunud mitmed muusikaetendused. Paneb imestama, miks ei ole rahvusooper mõnd suuremat lavapinda nõudvat lavastust linnahalli lavale toonud.

Tõsi, akustiliselt on saal ise üsna sumbunud, kuid mõni aeg tagasi muusikali «Helisev muusika» kuulates olin üllatunud, kui puhtalt toimis elektriline helivõimendus. Heli oli sedavõrd korralik, et tekkis kahtlus, kas pole tegu fonogrammiga. Suurepärane saal perfektse heli, ideaalse nähtavuse ja lisaks mugava garderoobiga - need on minu muljed linnahallist.

Jah, linnahalli saalil puudub hea loomulik akustika. Kuid see on omane kõigile suurtele saalidele. Selleks, et tagada vaatajatele kõigil istekohtadel hea heli, ei saa ilma elektrilise võimendussüsteemita hakkama ükski üle 1000 istekohaga kontserdipaik maailmas, ka mitte Carnegie Hall. Isegi pisikese Estonia teatrisaali akustika ei ole ideaalne.

Loomulikult vajaks linnahall ooperimajaks kujundamisel tõsist ümberehitust. Vaja on ehitada sobiv lava, hankida maailma parimad helisüsteemid ja muu, kuid teatri põhiosa - vaatesaal - on suures osas valmis. Ja lisaruume peaks seal olema küllaldaselt, nii et ümberehitus oleks loodetavasti odavam kui Paul Himma pakutud 1,5 miljardit krooni.

Avo-Rein Tereping, Ph.D

Miks vaid riigi kulul?

Mul on küsimus Margit Saarele (PM 21.10). Kui 12-aastast last ja töötut abikaasat ülal pidav 36-aastane naine on ikkagi otsustanud uuesti sünnitada, siis miks soovib ta seda taha üksnes riigi kulul, ise millestki loobumata (kaabeltelevisioon, mobiiltelefon)?

Miks toob ta esile kolm võimalust tulevast last kasvatada, jättes täielikult kõrvale neljanda, kõige loomulikuma - abikaasa võiks ka tööle minna ja aidata materiaalselt lapsi kasvatada. Võib-olla olen kirjast valesti aru saanud, aga praegu jääb mulje, et abikaasa ei tööta, sest kui kõrgepalgalist kohta ei saa, siis vähemaga ei lepi, siis on parem olla naise ülalpeetav ja nõuda riigilt raha oma laste kasvatamiseks.

Miks on Margit Saar jätnud oma abikaasast mulje, et eesti mees on küll võimeline lapsi tegema, aga edasist vastutust nende kasvatamise eest kanda ei taha. Naine peab kas ise palju teenima, nõudma raha riigilt või otsima muid võimalusi laste kasvatamiseks. Abikaasale loota pole mõtet.

V. Saar, Tallinn

Selge ülekohus

Olen olnud ratastoolis 1979. aastast peale, kui mulle määrati I grupp. Nüüd, kui vastu on võetud «astmeline puue», selgus, et olen paranenud, ja komisjon võttis vastu otsuse, et olen raske puudega kui 100-protsendiliselt töövõimetu. Kui pöördusin perearsti poole, siis selgus, et sügavat puuet ma ei saa, sest mu käed on terved.

Peaks vist minema Toompeale sotsiaalkomisjonile selgeks tegema, et ratastoolis ei ole kerge liikuda ja abita ei pääse ma kuhugi, kui on kas või üksainus trepiaste.

Eriti raske on talvel, sest siis puistatakse kõikjale liiva ja soola segu, selles lumepudrus on aga raske edasi saada.

Miks ei mõelda sellele, kui puuetega inimeste pealt kokkuhoidu tehakse. Kõik asjad lähevad päev-päevalt kallimaks ning kallinevad veelgi seoses Eesti astumisega Euroopa Liitu.

Pension (elatusraha) jääb aga aina väiksemaks. Sotsiaalkomisjoni liikmed meid ei näe, ka perearst ei näe - paberilt vaatab, milline puue anda.

E. N., Lääne-Virumaa

Naisliit ootab kandidaate

9. novembril tähistame taas isadepäeva. Selle päeva puhul valitakse tänavu juba kuuendat korda aasta isa. Eesti Naisliit ootab kirjalikke ettepanekuid selle tiitli kandidaatide kohta hiljemalt 27. oktoobriks aadressil Vilde tee 68-24, Tallinn 13421.

Aasta isaks võib kandideerida Eesti Vabariigi kodanik, kelle perekonnas kasvab või on üles kasvanud vähemalt kaks tubli last ja kes on nii ametitöös kui perekonna väärtustamisel heaks eeskujuks ka väljaspool oma peret.

Aasta isa tiitli on seni pälvinud talupidaja Eduard Jaansen Sauga vallast Pärnumaalt, Tallinna Tehnikakõrgkooli prorektor Enno Lend, rahvakultuuri säilitaja Ants Taul Riidajast Valgamaalt, Jõgevamaa talupidaja, Kaitseliidu Järvamaa piirkonna juht Aare Kabel ja rahvusooper Estonia loominguline juht Aarne Mikk.

«Aasta isa 2003» tiitli kandja kuulutatakse välja novembrikuu teisel pühapäeval Eesti Naistelaulu Seltsi ja Eesti Naisliidu korraldataval isadepäeva pidulikul kontsertaktusel Estonia kontserdisaalis.

Siiri Oviir

Riik peab lapsi toetama

Laste saamine ja nende üleskasvatamine on ühed ütlemata tähtsad ja vajalikud ühiskondlikud toimingud. Riik ja maksumaksjad peaksid seda kindlasti toetama, seda küll.

Kuid ühisest kotist peaks siiski toetama kõiki lapsesaajaid ja -kasvatajaid ühevõrra. See lihtsalt tundub õiglasem. Pealegi, ega laps vaja toitmist-katmist vaid esimestel elukuudel. Eriti kulukas on oma vanematele kooliskäiv laps, kelle vajadused on oluliselt suuremad rõivastuse, meelelahutuse ja hariduse osas.

Arvan, et noored vanemad peaksid vanemapalka kindlasti saama, isegi kuni lapse 3-aastaseks saamiseni, sest selle vanuseni vajab laps kõige enam ema pidevat lähedust. Kuid see emapalk peaks siiski olema seotud miinimupalgaga ning olema sellega enam-vähem samas suurusjärgus kõigile emadele. See tuleb ju kõigi maksumaksjate ühisest taskust.

Iga ettevõte võib ju oma hinnatud töötajatele veel midagi lisaks maksta, kui nad kodus last kasvatavad. Riik ja ühiskond võiksid toetada ka suuremaid lapsi, tulevasi maksumaksjaid, soodustades laste hariduse saamise võimalusi ning tehes maksusoodustusi lastekaupadele.

H. K., pedagoog, kahe suure lapse ema

Kes kellega lepib?

Viimasel ajal on peateema ühiskondlik lepe. Tavainimesele jääb arusaamatuks, kes siis kokku lepivad ja kelle huvides seda tehakse?

Midagi ei kuule aga sellest, kuidas 70 protsendi elanike viletsat elujärge parandada või vähendada suurenevat vaesust? Vaatamata edukale majanduskasvule, lihtinimene seda ei tunneta. Kõik uuendused - nagu emapalk, tulumaksu vähendamine - tulevad kasuks ainult kõrgepalgalistele.

Niikaua kui enamikul rahvast elujärg ei parane, jääb jutt ühiskondlikust kokkuleppest huvigruppide jututoaks, mille suhtes rahvas võtab skeptilise hoiaku.

Kai Lõiv, Tartu