Juhtkiri: Ametnike sõnamäng pimedaid ei aita

Vigane, sant, invaliid - kui rängad need sõnad ka ei tundu, väljendavad nad ometi ausalt kibedat tõde. Inimene on millestki väga olulisest ilma jäänud. Et elada, peab ta suutma paljut, millest tervel inimesel pole aimugi.

Kasutades uuemal ajal levinud sõnu vaegur, erivajadustega või puudega inimene, asja sisu ei muutu. Kui inimene ei näe, on ta pime. Kui osavad poleks ka ta käed, kui terav mõistus või kui tugev õppimistahe, talle on vaja tingimusi, et neid rakendada, ta vajab abi ja tuge.

Pimedad väärivad lugupidamist, aga ka tööd, abivahendeid, soodustusi ja muidugi raha. Selle kõigega on Eestis kehvasti, isegi sedavõrd, et valge kepi päeval kogunesid selgest silmanägemisest ilma jäänud Toompeale piketile.

Lõuna-Eesti Pimedate Ühingul on ligi 500 liiget, neist 300 elab Tartus ja Tartumaal. Ei ole väga palju ja vaevalt nad kogu Eestiski moodustavad suurima vaegurite rühma. Ometi on riigi sotsiaalabi otsustanud just nende arvelt kokku hoida, sest kuidas teisiti mõista pimedatele kõige rohkem meelehärmi tegevat puude raskusastme määramise süsteemi.

Asjasse pühendamatu ei saa aru, mis vahe on sügaval ja raskel puudel, sest mõlemad viitavad tugevale tervisekahjustusele. Aga vahe on, ja see väljendub otseselt pensioni suuruses ning muudeski soodustustes.

Näiteks tohib sügava puudega pime bussis tasuta sõita, raske puudega mitte. Eriti kummastav on aga see, et pime võib saada nägijaks - ei, mitte uutest saavutustest kosuva meditsiini toel või mõne muistse ime läbi, vaid ametnike koostatud paberil. Ühel päeval muudetakse sügav pimedus lihtsalt raskeks pimeduseks, kuigi silm ei näe endiselt ühtegi värvi.

Kui pime on oma olukorraga harjunud ja ehk suure eneseületusega õppinud paremini toime tulema, otsustatakse kusagil kabinetis, et okei, kirjutame talle sügava puude asemele raske. Ja taas tuleb hakata harjuma veelgi kitsenenud eluringis. Võib kujutleda, kuidas selline saatuse väänamine kurnab.

Sotsiaalministeerium, kust niisugune seadus lähtus, tunnistas piketeerijaile selle jäikust - hea seegi. Ent puudeastme määramine pole ainus probleem. Nii ei soosi seadused ka pimedate tööd.

Seda tunnetatakse hästi Tartu suurimas pimedatele tööd andvas ettevõttes Epitar. Lisaks sellele, et pimedate ühingut mitmeti toetav ettevõte pole riigilt ega linnalt seitsme aasta jooksul saanud mingisugust toetust, ähvardab maksuamet neid erisoodustusmaksuga - kes käsib vaeguritele sponsorit mängida!

Pimedad nõudsid Toompeal puuetega inimeste kaitse seadust, ja just kaitset nad vajavadki.