Jutusaated luubi all

Arter hindas nelja sel sügisel Eesti telekanalites alustanud jutusaadet.

Poolteist kuud kestnud telehooaeg on eestikeelsete kanalite eetrisse toonud kaks uut kodumaist teleseriaali, hulga mälu-, armastuse- ja huumorimänge, mõned dokumentaalprojektid ja lastesaated. Kuna valik on suur ja saadete eesmärgid sedavõrd erinevad, ei ürita me seekordses Arteris kogu telede uudistoodangule hinnagut anda, vaid valisime võrdlemiseks välja saateneliku, mida võib vähem-rohkem nimetada jutusaadeteks.
Tõsi, neli välja valitud jutusaadetki erinevad nii vormilt kui sisult. On mängulisemaid ja traditsioonilisemaid, on saateid, kus stuudiost käib läbi hordide viisi külalisi, ja noid, kus kogu eetriraskus lasub vaid saatejuhtide õlul. Aga nii või teisiti räägivad kõik neli saatesarja elust siin ja praegu, olgu siis saate võtmeks valitud pilav-irooniline või tõsiselt lahkav lähenemine.

Et nelja saatesarja omavahel kaaluda, esitasime igaühe kohta seitse küsimust:
1. Saate stiil – kas tahetakse olla tõsine, naljakas, irooniline vms ja kuivõrd see taotlus ekraanil tõeks saab?
2. Saatejuhid – välimus, sõnaosavus, esinemisoskus ja -stiil, mõtte selgus.
3. Taustatöö – kuidas on saated kaadritaguselt ette valmistatud? Kas saatejuht teab, mida küsib või sumpab udus?
4. Saatekülaliste valik – tavaline, tavatu, selge, arusaamatu jne.
5. Televõimaluste kasutamine – vahekõllid, rubriigid, videokatted jne.
6. Saate suurim voorus.
7. Saate suurim puudus.
Hindamine toimus 5 palli süsteemis ning maksimaalselt oli võimalik koguda 25 punkti.

«Happy Hour» 21,5 punkti
1. Stiil. Saade on eelkõige Urmas Oti, mitte tema külaliste show. Võrreldes esimeste saadetega muutub tema etendus järjest nauditavamaks. Isegi koloriitne ja perutava hobusena käituv Marju Kuut ei suutnud Otti üle mängida, meelde jäi Oti võrdväärne, isegi ületav partnerlus Kuudiga. Ott on alati pisut irooniline, ülevoolavalt rõõmus, iga külalisega omamehelik – sellega ta vaatajaid võlubki. 5
2. Saatejuht. Mees nagu orkester. Oti stiil on Eesti teleareenil kõige suurejoonelisem. Näeb alati laitmatu välja, tema sõnavool on vahel liigagi kõrgelennuline, kuid suudab alati jääda omasse elementi, ükski külaline ei suuda Otti endast välja viia. Vahel on liiga komplimentaarne, see võib meeldida või mitte, kuid käib Oti pseudoaristokraatliku imagoloogilise olemuse juurde. 4
3. Taustatöö. Ott ei tea alati, millest räägib, aga suudab seda varjata. See tähendab, et külaline parandab teda, aga vaataja usub seejuures (väheminformeeritud) Otti kui «oma poissi». See ongi Oti fenomen: liita omamehelikkus «kõrge stiiliga». 4
4. Saatekülalised. Oti külaliste valik jääb pisut segaseks – õieti valik, mille teevad toimetajad. Põnevaimad leiud on seni olnud seotud meedia klantspiltidelt kadunud nägudega, nagu Urmas Liiv või Asso Kommer. N-ö päevakajaliste persoonidega (Hannes Võrnot Riigkokku asendama saabunud Tiit Niilo) sünnib pigem kohustuslikus korras ära tehtud vestlus. 3,5
5. Televõimaluste kasutamine. Laud ja kaks inimest, õhtune linn akna taga – sellest absoluutselt piisab. Täiesti üleliigne oleks Oti saates mingi lisaatribuutika, kõllid ja aplausiv publik. Need risustaksid atmosfääri, mille loomises on Ott suurmeister.
Võib isegi küsida, et milleks laud Oti ja külalise vahel? Aga kuhu paneb Ott küünarnukid? Või mis lahutaks Otti siis veel vestluspartnerist? Tema kätega-rääkimise-kombe jaoks peab olema lava. 5
6. Suurim voorus. Urmas Oti isiksuse sära ja elukogemus.
7. Suurim puudus. Napilt poole tunniga ei jõua Ott külalisi avada, seetõttu võiks vahel rohkem rõhuda välisele efektile (nagu see õnnestus intervjuus Marju Kuudiga). Iseasi, kas saatejuht tõepoolest peab jutu ette ja taha kordama, et vestlus toimub räidisson essaiess hotellis...

«Ärapanija» 18 punkti
1. Stiil. Saade pretendeerib olema huumorisaade ilma segava statement’ita: me teeme nalja. Ehk siis: me ei pinguta, me oleme lihtsalt lahedad mehed, ja me ei tee nalja. Vahel on see naljakas, vahel mitte. 3
2. Saatejuhid. Saatejuhtide Mart Juure ja Peeter Oja lipsude ja triiksärkidega imago teenib ärapanija-rolli huve hästi: tegemist on väärikate, keskealiste, elukogemustest pisut küünilisteks muutunud meestega, mitte mingite «lõnguste või tattidega». Huligaansus pääseb kõige paremini mõjule soliidses raamistuses. Ärapanija peab olema väärikas. 4,5
3. Taustatöö. Mida vähem saadet ette valmistatakse, seda parem. Nõrgemad hetked on need, kui Juur ja Oja rebivad varem valmismõeldud kilde. 3
4. Saatekülalised. Külalisi ei ole, ja seda parem. Sellistele fruktidele nagu Oja ja Juur tuleb lihtsalt anda mikrofon ja suunata kaamera peale. 4
5. Televõimaluste kasutamine. Valitseb minimalism. Ei mingeid rubriike ega mikrofoniga tänavale jooksmisi. Samas tähendab see, et vaataja, kes pole Juure ja Oja fänn, klõpsab rahulikult kanalinuppu, kedagi teist pole oodata. Vahepaladeks kasutatakse kaameravõtteid, mille tähendust lõbus-iroonilise tekstiga moondatakse. 3,5
6. Suurim voorus. Kui on näha, et saatejuhid on millestki tõsiselt häiritud ja läheb tõesti ühiskonnakriitikaks, olgugi, et läbi pila.
7. Suurim puudus. Saate pikkus – poole lühemas vormis võiks ilkumist ja ärapanemist vaadata, aga kolmveerand tundi udujuttu on liiast.

«Koosolek» 17 punkti
1. Stiil. Saade tahab olla tõsiseltvõetav meelelahutus ehk poleemilistele teemadele teravalt, aga humoorikalt lähenev naaskel. Nagu oli «Kahvel». Selles suunas asi areneb, ehkki külaliste valik on vahel otsitud ja saatejuhid ei valda alati teemat. Mulje esialgu rabe. 3,5
2. Saatejuhid. Mihkel Raud ja Juhan Ulfsak moodustavad suurepärase tandemi: mõni aasta vanem, mõni kilo kogukam ja ajakirjanikuna kogenum Raud suhtub Ulfsakki nagu nooremasse sõpra, Ulfsak kannab üleannetu imago hästi välja. Mõlemal on kaasasündinud ekraanimagnet, mõlemad on intelligentsed ja nende keel on kujundlikum kui Eesti talkshow juhtidelt oodata oskaksime. 4,5
3. Taustatöö. Vahel nõrk. Milleks on toimetajad, kui Raud ja Ulfsak peavad küsima kõige elementaarsemaid küsimusi otse-eetris, nagu kas Riigikogu esimees on abielus? Küll rämpsinfo, ent massimeediat jälgivad inimesed võiksid selliseid pisiasju teada. 2
4. Saatekülalised. Valik on mitmekesine, võib-olla pisut sürpriisivaene. Suurima üllatuse ruineerisid saate kaadritagused jõud, kui Rene Reinumäe Juhan Ulfsaki üle rääkis ja just siis, kui tekkis saates harvanähtav konflikt, keerati maha valgus ja heli ning lasti eetrisse reklaam. Seega tundub, et toimetajate idee on kutsuda külalised, kes millegagi saatejuhte ja/või vaatajaid šokeerida ei suuda. 2,5
5. Televõimaluste kasutamine. Kaameratöö ja reþii ðeigivad nagu heas actionfilmis ning leiavad ootamatuid vaatenurki nagu Hitchcocki õudukates. 4,5
6. Suurim voorus. Vaimukad saatejuhid. Võimukandjatesse paranoilise, aga sümpaatse umbusuga suhtuv Raud ja kergelt irooniline Ulfsak, kes mõjub pelgalt pilguga ega pea mõjulepääsemiseks võltsilt rabelema.
7. Suurim puudus. Toimetajatöö. Heade saatejuhtide talenti ei kasutata täiel määral.

«Ekskursioon» 15,5 punkti
1. Stiil. Tahab olla pretensioonikas, eklektiline roadmovie, ebastandardsete sekkumistega tavasituatsioonidesse ja päevateemadesse. Alati ei kanna pretensioonikus välja ja lepitakse lihtsalt lõiguga, kus  Anu Saagim jääb Õhtulehe ukse taha. 2
2. Saatejuhid. Saagimile kui meediamullile on lõpuks leitud sobiv väljund ja Lengi kammbäkk eetrisse on šikk. Kannavad välja ka stsenaariumi nõrgad kohad, laveerides pidevalt hea maitse ja viisakate tavade piiril. Taas kord röövis poliitika andeka inimese talle omaselt alalt. 4
3. Taustatöö. Kaadritagune ettevalmistus näib minimaalne. Tundub olevat punksuhtumisega saade: lähme ja keerame midagi kokku. 3,5
4. Saatekülalised. Valik ei allu oma ebaloogilisusega kriitikale. Ausalt must saade – seda ei saa toppida tavalistesse teleshow parameetritesse. 3
5. Televõimaluste kasutamine. Koduvideo tasemel, aga oma ehedusega saade võlubki. 3
6. Suurim voorus. Saatejuhtide karisma. Härrasmehelik, aga julge Heimar «Bond» Lenk ja seltskonnadaam Saagim täiendavad teineteist oivaliselt.
7. Suurim puudus. Poolel teel pidama jäämine. Saade võiks olla kordi radikaalsem. Tallinnast võiks vahel välja ka sõita.