Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Humanitaarerialadele eraldatav raha ei kata tegelikke kulutusi
Ülikoolides õppevaldkondadele rakendatavad koefitsiendid ei kata tihti tegelikke vajadusi, kinnitavad aeg-ajalt nagu ühest suust Eesti avalik-õiguslike ülikoolide rektorid. Valulapseks on teiste seas muutunud ka humanitaarerialad, kus rakendatav koefitsient on üks madalamaid - 1,1.
Mis lihtsustatuna tähendab seda, et õppekoha baasmaksumus - praegu 20 000 krooni - korrutatakse 1,1ga ja vastavalt sellele eraldatakse ülikoolile raha ühe humanitaarüliõpilase kohta.
Kes vähegi omab ettekujutust tänapäeva ülikoolist, mõistab, et sellest ei piisa. Seda on käinud Jaak Aaviksoo Tartu Ülikoolist ja Mati Heidmets Tallinna Pedagoogikaülikoolist selgitamas ka kõikidele neile, kes peavad tundma muret humanitaar- ja rahvusteaduste käekäigu pärast. Selgitustest on osa saanud nii haridus- kui peaminister ning hariduspoliitikud Riigikogus.
Esialgu tulemusteta. Sest kõrgem koefitsient tähendab ka suuremaid väljaminekuid riigi rahakotist. Seal aga napib teadagi raha.
Selline olukord tõstatab näiteks Eesti humanitaarhariduse sepikoja, Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ette raske küsimuse: kas loobuda kvaliteetse ja mitmekülgse humanitaarhariduse andmisest, hakata koondama õppejõudusid, tõmmata koomale õppekava ja sulgeda erialasid, selleks et mahtuda ettenähtud eelarvesse. Teisiti on raske ots otsaga kokku tulla.
Muidugi võib ülikooli - olgu selleks siis alma mater või pedagoogikaülikool - vaadata kui tervikut ning doteerida humanitaar-erialasid teiste, kõrgema koefitsiendiga ning perspektiivikamate erialade arvelt, aga see toob endaga kaasa vimma ja viha - meie kõrghariduse praeguse finantseerimise juures pole ükski eriala nii rikas, et teistega raha jagada.
Väljapääs saab olla ikka vaid silmade avamises riiklikul tasandil ning õppevaldkondadele selliste koefitsientide väljatöötamine, mis kataks tegelikke kulutusi. Jutt, millest näiteks tervishoius on viimaks ometi hakatud aru saama, kuid mida hariduses veel vaevu adutakse.
Tartu Ülikooli osas tuleb olukorra absurdsus eriti ilmekalt esile nüüd, kus ülikool valmistub 2008. aasta strateegilise arenguplaani vastuvõtmiseks, mille kaheks läbimurdevaldkonnaks ongi rahvusliku tippharitlaskonna järjepidevuse tagamine ja rahvusülikooli tugevdamine.
Tegelik olukord näitab, et humanitaar- ja rahvusteaduste osas vajaksid ülikoolid hoopis ellujäämiskava.