Milleks Islandile armee

Armee elukutselisuse ja ajateenistuse vähendamise üle on Eestis käivitunud huvitav debatt. Hiljuti avaldas Postimees oma veergudel artikli Islandi kavadest oma armee loomiseks. Võib-olla on selle esimesena meie taasiseseisvumist tunnustanud riigi kavadest meilgi midagi õppida?

Armeeteenistusse mitte kõige soosivamalt suhtuvad inimesed on kaitsepoliitilistel teemadel rääkides sageli toonud meile eeskujuks teiste hulgas ka Islandit. Autori arvates ei tunta kahjuks selle väikeriigi sisepoliitilist olukorda ja seetõttu tehakse ka ennatlikke järeldusi.

Islandil ei ole oma geograafilise asendi tõttu otsest välise agressiooni ohtu. Olles NATO asutajaliige, oli Islandil valida, kas moodustada oma relvajõud või tugineda välisabile. Eelistati viimast.

Kuid alanud külmas sõjas jõudsid Islandi poliitikud järeldusele, et ainuüksi NATO ei suuda nende julgeolekut tagada, ja seetõttu sõlmiti 1951 eraldi kaitseleping USAga. Tegelikult viibisid USA sõjaväelased saareriigis juba 1941. aastast alates (tõsi küll, väikeste vaheaegadega).

USA kaitse all

Maavägede üksusi Islandil ei ole, kuid eksisteeriv niinimetatud US Army Iceland (ARICE) on maavägede osas täielikult kaetud Ühendriikide reservkomponendiga. Sõjaolukorras paisatakse Islandile teatud hulk Ühendriikide reservväelasi, mitte kaadrisõjaväelasi (ehk palgaarmeed).

Islandlaste suhtumist oma kaitsesse iseloomustavad hästi endise haridus- ja kultuuriministri (sic!) Björn Bjarnasoni sõnad 2001. aastal: «Hoolimata sellest, et konfliktioht on Põhja-Atlandil kadumas, oleks naiivne ainult sellele tuginedes loota, et meie riigi geograafiline kaugus garanteeriks meie igavese sõltumatuse.»

USA kava oma külma sõja aegne NSV Liidu tuumaallveelaevade vastu suunatud lennuvägi osaliselt Islandilt mujale viia tõstis NATO ainsa armeeta riigi poliitikud tagajalgadele.

Nüüdne justiitsminister Björn Bjarnason, kelle alluvuses on ka rahvuslik politsei ja rannavalve, leidis, et 280 000 elanikuga saareriik peaks moodustama kuni 1000-mehelise relvaüksuse.

Oluline on lisada, et selle üksuse formeerimise üks eesmärk on välja õpetada umbes 21 000-meheline Rahvuskaart ja väljaõpetatud üksuste võitlusvõime alalhoidmine. Siinkohal räägitakse just reservkomponendi loomisest. Lisaks toonitas Islandi justiitsminister riigi vajadust terroriohu ja välisinvasiooniga ise hakkama saada. Mere- ja õhuväe loomine võib islandlastel isegi suhteliselt kiiresti toimuda.

Justiitsministri haldusalas on ka lennukite ja valvelaevadega varustatud rannavalve, mille vastutusalaks on merepääste maailma ühes raskemate navigatsioonioludega piirkonnas. Lisaks peavad rannakaitse laevad olema valmis Islandi 200-meremiilist majandustsooni kaitsma.

1958, 1972 ja 1975 toimusid Islandi ja Ühendkuningriigi merelaevastiku vahel niinimetatud tursasõjad. Islandi rannakaitse ei suutnud peatada brittide laevastiku kaitse all tegutsevaid kalalaevu, kuid traalitrosse läbi lõigates takistati Briti traalerite tegevust. Võrreldes Läti-Eesti kilusõjaga oli konflikt tunduvalt teravam. Tulistati laevakahuritest hoiatuslaske ja rammiti teineteist Põhja-Atlandil ligi 15 korda. Hetkel on Islandi rannakaitsel kasutada kolm 70-meetrist alust, üks 20-meetrine alus, neli helikopterit ja transpordilennuk.

Milleks kogu Islandi-teema üleüldse siinkohal meile huvi peaks pakkuma? Sest väljakujunenud demokraatiaga maade kõrgetasemeliste riigipeade arvamusavaldusi tasub võtta väga tõsiselt.

Enamasti on selle taga mingid tavaliselt juba töös olevad kaalutlused või tegevusplaanid. Juhul kui Islandi jõustruktuure ohjava justiitsministri sõnu tõsiselt võtta, on siinkohal huvitav teha väike arvutustehe. Me näeme, et kogu pakutava üksuse suurus (22 000 inimest) on 7,85% Islandi rahvastikust (280 000 inimest). Korrates arvutustehet armee võitlusvõime andva elanikkonnaga ehk meessoost kodanikega 17.-49. eluaastani (62,556 inimest), saame üksuse osalusprotsendiks 35,1.

Võrdleme seda meie väikse, kuid kaitsmist vääriva Eestiga. Eestis elab 2003. aasta märtsi seisuga 1 095 743 kodakondsust omavat isikut (ehk neid, kellel on põhiseadusega sätestatud kohus asuda riigi kaitsele).

Võrdlus Eestiga

Sõja ajal suurenevad kaitsejõud üldmobilisatsiooni tulemusena kuni 24 000 meheni - ehk osalusprotsent on 2,19 % Eesti rahvastikust. Lisaks on olemas täiendusreserv kuni 30 000 reservväelast.

Kordame tehet täiendusreserviga (54 000). Tulemuseks on 4,9%. Kui arvestada armeele võitlusvõime andva elanikkonnaga ehk füüsiliselt tervete meestega vanuses 17-49 (282 716 inimest), on osalus 8,4% ja koos täiendusreserviga 19,1%.

Mida me siit järeldada võime? Meile eeskujuks toodav Island kavatseb luua endale reservväe, mis oma osalus-protsendiga ületab igas kategoorias Eesti Vabariigi vastavaid kavatsusi.

Siinkohal tahakski küsida, kas me saame Eesti puhul rääkida hiiglaslikust rahvaarmeest. Ja veel, et mida või keda nad seal Põhja-Atlandil küll kardavad. Ja kas me saame teha siit mingeid järeldusi.

Autor on Eesti kaitseväelane, artikkel peegeldab tema isiklikke seisukohti.