Vaid haritud inimesed panevad raha «tööle»

Eile tähistasime 12 aasta möödumist Eesti iseseisvuse taaskehtestamisest. Tosin aastat on loomulik, lausa looduslik tsükkel, kus üks arengufaas on läbi saamas ja teine algamas. Eestis on nende muutuste tähisteks euroreferendum ja valmiv ühiskondlik kokkulepe.

Neist esimene määrab selle, millisesse arengukeskkonda Eesti ennast pikemas perspektiivis asetab, teine aga peab andma (juhul kui me määratleme endid jätkuvalt Euroopasse) konkreetse sisu lähiaja arengumudelile, seades peaeesmärgiks elatustaseme kahekordistamise kümne aasta jooksul.

Vajadus haritute järele

On selge, et igasugused (välis)investeeringud ja (Euroopa) toetusraha on muidugi äärmiselt tähtsad, aga neist on vähe abi, kui pole haldussuutlikkust ja haritud inimesi, kes oskaksid selle raha tootvalt tööle panna.

Pealiskaudnegi pilk sisemajanduse kogutoodangu tabelitele näitab, et valdkonnad, mille üldised märksõnad on tööstus, energeetika, ehitus, transport ja side, annavad vähemalt poole, koos külgnevate ärialade ja rahandusega ligikaudu kaks kolmandikku Eesti rahvuslikust koguproduktist. Vastavate spetsialistide ettevalmistamist ehk siis kõrghariduse andmist kirjeldavad numbrid on aga paraku risti vastupidised.

Uue vabaduse algusaastail kümmekond aastat tagasi küündis üliõpilaste koguarv napilt üle 23 000, neist erakõrgkoolide osa oli umbes kolm ja pool tuhat. Nüüd on koos kutsekõrghariduse omandajatega üliõpilasi rohkem kui 60 000, neist eraülikoolides üle 23 000.

Avalik-õiguslikest ülikoolidest on jäänud umbes sama õppijate arvu juurde muusikaakadeemia, Tartu Ülikool on oma üliõpilaste arvu suurendanud kaks korda ning pedagoogikaülikool ja kunstiakadeemia umbes kolmandiku võrra. Otseselt eelmainitud tootvate erialade spetsialiste koolitav Tallinna Tehnikaülikool on alles hakanud üliõpilaste arvult jõudma oma paremate päevade tasemele.

Kui siia lisada ka mitu korda väiksem põllumajandusülikool, saame nende kahe kõrgkooli peale kokku ikkagi vaid iga viienda kõrghariduse omandaja.

Asi pole loomulikult nii üheülbaliselt lihtne ja mõistagi ei saa ühiskonna kõrghariduse vajadust üks-üheselt tuletada rahvusliku kogutoodangu proportsioonidest, kuid samas on selge, et Eestis on asi praegu majandusarengu seisukohalt tugevalt viltu.

Eraülikoolid tegutsevad valdavalt «pehmetel» aladel ega valmista otseselt ette tootmisspetsialiste ehk teisisõnu - nad annavad küll märkimisväärset ärikoolitust, kuid ei valmista ette neid, kelle teadmistel põhineva töö abil seda äri ajada.

Eesti praegust arengutaset ja võimalusi silmas pidades on eraülikoolide selline suunitlus muidugi mõistetav, nagu ka asjaolu, et kui diplomiõppes on erakõrgkoolide osatähtsus õppijate koguarvust ligi pool, siis bakalaureuseõppes veidi üle viiendiku, magistriõppes alla kümnendiku ja doktoriõppes praktiliselt olematu.

Ebaõiglased arvud

Doktoriõppe juures torkab käsitletavast vaatenurgast silma veel üks asjaolu. Kui õppijate arvu poolest on TÜ ja TTÜ samas suurusjärgus (vastavalt ligi 13 000 ja 10 000), siis riiklik doktoriõppe tellimus algavaks õppeaastaks on Tartu Ülikoolis 153 kohta keskmise konkursiga 1,48 TTÜs 47 ja 2,4 vastu.

Seejuures on kattuvate õppesuundade puhul asi veel rohkem TTÜ kahjuks: kohti on juba neli ja pool korda vähem, konkurss aga veelgi suurem - keskmiselt 3,64 soovijat ühele kohale.

Küllap mängib siin muude tegurite hulgas oluliselt kaasa see, et doktorikraadi taotlejad on juba valdavalt töötavad perekonnainimesed, kellel rohkem võimalusi pakkuvast Tallinnast ei ole enam niisama lihtne Tartusse õppima minna kui äsjasel gümnaasiumilõpetajal.

Eesti areng on jõudnud punkti, kus tuleb teha rahvuse edasist saatust määravaid otsuseid, mis omakorda tähendab ühishuvide otsimist ja erihuvide tagaplaanile surumist.

On mõistlik võtta tõsiselt rahvuslikku kokkulepet ja sellesse kavandatavat ülesannet kahekordistada kümne aastaga praegust elatustaset, rahvusliku kogutoodangu struktuurist tulenevaid järeldusi ning koalitsioonileppe viidatud põhimõtteid.

Kui see kõik on tõsi, tuleb riigi ja rahva saatuse suunajatel saavutada kiires korras murrang mitte üksnes tegelikus poliitikas, sealhulgas hariduspoliitikas, vaid ka üldises teadvuses ja kogu ühiskonna väärtushinnangutes.