Tunded Paabeli tornis

Tellingutest Paabeli torn on kerkinud Vene Teatri kuldse lühtritega lae alla välja. Etendust vaadatakse rõdult. Foto: Jelena Rudi

«Paabeli torn» on lavastus ja koht, kus inimeste omavahelistest möödarääkimistest sünnivad lahkuminekud ja kokkusaamised.

Pärast nähtud esietendust olin nõutu. «Paabeli torni» lavastuses olid olemas kõik märgid ime sündimiseks, aga seekord ei liigutanud nähtu hinge. Aju fikseeris lausa suurepäraseid üleminekuid, vaikusest tekkinud kummastavaid helipilte, tellingutest suurejooneline korrustorn Vene Teatri kuldse-kardse lühtritega lae all kõlas nagu orkester, kes ennast häälestab.

Mõte käis ära isegi maa all, seal, kus selles lavastuses silmale nähtamatu pöörleva teatrilavaga lavaalune sügavus. Kultuurikihid. Ja muidugi ei saanud mitte märgata laval huvitavaid näitlejaid ning nende mängitud karaktereid.

Mõte käis etendust vaadates Vene teatrimeestega kohtumistest kantud sõnadel, et teater on laboratoorium ja otsingute koht. Ka meenus lavastaja Marat Gatsalovi sõnastatu, et teater, mis ei eksperimenteeri, on surnud. Peast käis läbi ütlus, et teater ei tohi olla muuseum, ja sedagi mõtlesin, et äkki on viga minus, ehk olen surnud suurt mõistma. Nähtu ei andnud mitu päeva rahu ja sundis tagasi mõtlema. Miski sidusus ja kokkukõla jäi puudu. Üks hingamine ...?

Impro ja korra tasakaal

Süda käskis ületada isikliku mugavustsooni ja vaadata lavastust veel kord. Ja ime sündis! See kõik, mis oli esietendusel, oli alles. Kui kuidagi sõnastada, mis lisandus, siis oli see sidusus ja arusaamine, et peaaegu kogu Vene Teatri näitlejaskond ajab laval ühte asja. Laval ei olnud enam ühtegi formaalset tegevust. Kõik kõlas nagu orkester, olid solistid ja oli lugu. Oli korral püsiv korratus, mis kõik elusaks muutis.

Väliselt oli lavastuse neljas etendus esimesega sarnane, kuid sisemine rütm oli sootuks teine – kindel siin ja praegu olemine ning oma asja ajamine nii, et lavastaja ja teiste asjaosaliste kõrval paistis silma näitlejaisiksuste inimlik pool. Ime teatavasti ei ole kirjeldatav, muidu see poleks ime. Arvatavasti mitu minuga samas saalis istunut mu sõnu ime sünnist ei usu ja õigesti teevad. Sest sõnu ei peagi uskuma, kui on võimalus näha.

Piibli-muinasjutus ehitasid inimesed torni, mis oli uhkuse asi ja ulatus taevani. Jumal vihastas uhkuse tagaajamise peale ja ajas ehitajate keeled segi, nii et nad enam üksteisest aru ei saanud.

Vene Teatri Paabeli tornis ei mängita ainult sellega, et eestlased ei pruugi venelasi (või on see vastupidi) mõista vaid sellepärast, et kõneldakse erinevat keel. Selles Paabeli tornis on stseenid, kuidas ühes keeles kõnelevad inimesed teineteisest aru ei saa. On stseenid, kuidas teineteise mõistmine tekib sõnu lausumata ja puruneb, kui inimesed suu avavad.

Lavastuse maitseks kirjeldan põgusalt stseeni, kus katuselt alla kukkunud vana mees (Juri Žilin) haigevoodis lamab. Liigutada ei saa ja rääkida ka ei saa. Teda põetav vana naine (Jelena Tarassenko) aga kannatab liigrääkimise all. Ta vatrab ja vatrab, räägib «haigele mehele» putru pakkudes teleseebis elajatest ja lõpuks sööb pudru ise ära.

Vana mees püüab jutuvadale vahele rääkida, aga ta suust kõlab vaid silp «za-». Naine osatab «za-, za-, za-...», püüab ülijutukalt välja pakkuda, mida mees ütelda tahtis. Stseeni puänt on, et haige võtab kokku kogu oma jõu ja suudabki välja öelda sõna «zatknis», mis vene keeles tähendab «ole vait».

Kes arvab, et naine selle peale mõtlema hakkab ja vait jääb, eksib. Ta hoopis rõõmustab «haige» tervenemise ja esimese sõna üle, sõnaveski saab hoogu.

Ses Paabelis on ülivaimukas naise (Tatjana Kosmõnina) ja kassmehe (Anton Paderin) stseen, on fanaatilise mehe lugu, kes oma lennuharrastust tähtsamaks peab kui naise saatmist sõbra pulmas, kus too pruutneitsi on ... On ka stseen, mis võetud justkui mõnest antiiktragöödiast.

See viimane on ehk lavastuse võtmestseen. Kangelane (Ilja Nartov) tuleb sõjast võitjana koju, vaenlase laip kaasas. Ta tahaks naist ja rahu, aga satub olukorda, kus koos vampnaisega (Natalja Dõmtšenko) hakatakse piltlikult laipa koinima. See pilt on lavastatud kui võrdpilt tavavaataja peas, iseloomustamaks moodsaid teatrieksperimente.

Vene Teater – koht, kus käia

Nagu kogu lavastuses, on siin mitu kihti mõtlemist peidus. Alates sellest, kuidas me teatris enamasti tahame näha oma ettekujutusi ega võta vastu seda, mida meile pakutakse, kuni selleni, kuidas mehed ja naised unustavad, ei märka kaaslase hellusevajadust.

Kõigele sellele ja teistele paralleelliinidele lisaks on lavastuses ka oma isiklik armastuse lugu, selle lavastuse sündimise lugu (isevärki alatooniga, mis kisub asjamehed ametlikust elust isiklikku), meie aja lugu.

Ma peaksin, aga ei julge kirjeldada selle lavastuse mõjukaid, ruumi suureks avardavaid stseene, kus ei kasutata sõnu. Ei julge mitte sellepärast, et ei oskaks, vaid kardan neid, õigemini vaatajate vastuvõtuläve lõhkuda.

Lavastuse lõpus paneb üks vana mees (Leonid Ševtsov) selga ordenilintidega pintsaku ja hakkab mopiga põrandat pesema. Põrand on sõna otseses mõttes lae all. Mees räägib oma surnud naisega, uskudes, et tal on kuulja, kes mõistab. Sõnadeta lõpp jäägu taas vaataja enda kogeda ...

Ma veel kord kinnitan, et kunst on suurem kui elu. Ja Vene Teater on kindlasti koht, kus eestlastel käia. Seal sünnib.

• • •

Kolm kuud tagasi Peterburi suure draamateatri kunstiliseks juhiks saanud kuulus lavastaja Andrei Mogutši rääkis paar nädalat tagasi Viinistus Eesti näitlejatele meistriklassi andes sellest, et kui näitleja peamine ülesanne ja tahe on vaatajatele meeldida, on ta valel teel. Näitlejal on lavastustes enamasti tähtsamad asjad ajada. Lavastaja asi on need ülesanded nii lavale seada, et see oleks mõjuv.

Eesti Vene Teatri näitlejad, tundub, usaldasid seekord oma lavastaja kõrvalpilku, annet ja alateadvust, see on nende võit.

«Paabeli torn – 1» järgmised etendused on novembris. Paabeli tornist inspireeritud lavastuste triloogia teine osa esietendub

8. novembril ja kolmas osa järgmisel aastal.

Jekaterina Bondarenko

«Paabeli torn – 1»

Lavastaja Marat Gatsalov Kunstnik Ksenia Peretruhhina Kostüümikunstnik Aleksei Lobanov, helilooja Dmitri Vlassik

Osades Vene Teatri trupp

Esietendus 29. augustil Vene Teatris