Tulevane kasvuhormoonilüpsja võib Eestile tuua samasuguse edu nagu Skype

Punase-valgekirju Juuni – Tartu teadlaste loodud transgeenne kloonvasikas – võttis eile ajakirjanikega kohtumist kui uut vahvat kogemust, nuhutades iga kaameramehe objektiivi, milleni ta nina vähegi ulatus. Foto: Margus Ansu / Postimees

Ühe küsimuse peale jäid Tartu ülikoolide professorid Ülle Jaakma ja Sulev Kõks eilsel kloonvasika esitlusel hätta: millise hilisminevikus aset leidnud suure sündmusega nad oma saavutust võrdleksid?

«Ei tea,» vastas Eesti Maaülikooli teadusprorektor Jaakma kohmetult.

«Et kas Gagarini lennuga või,» küsis Tartu Ülikooli füsioloogilise genoomika professor Kõks teemat naljaks keerata püüdes vastu.

«Äkki Skype’iga?» pakkus üks ajakirjanik auditooriumist.

Kõks jäi mõttesse. «Jah, Skype’iga on see vasikas võrreldav selles osas küll, et sellest saavutusest on võimalik midagi üles ehitada,» ütles ta.

Punase-valgekirju transgeenne vasikas, kelle ümber jutt käis, lamas samal ajal maaülikooli suurloomakliiniku aedikus põhuhunnikul. Kui kitlites ja peakatetes ajakirjanikud teda tunnistama läksid, ajas ta end otsustavalt jalule ja uudistas kord üht, kord teist objektiivi ning lutsis siis aedikutorusid ja ühe oma hooldaja, vanemteadur Jevgeni Kurõkini kätt.

Närvesööv sünnipäev

Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlaste koostööna sündinud transgeenne kloonvasikas nägi ilmavalgust 22. juunil. Vasikas ristiti Juuniks.

Loom sündis enneaegsena ja keisrilõikega ning viidi kohe teise ruumi, kus veterinaarid asusid tema ümber askeldama niisama hoolikalt, nagu arstid võitlevad vastsündinu elu eest intensiivraviosakonnas.

Nooremloomaarst Maria Kivastik meenutas, et tema ja kaks kolleegi istusid kogu suve kordamööda vasika juures ning valvasid looma 24 tundi järjest seitsmel päeval nädalas.

«Vasikas kaalus sündides 47 kilo, tema ninna pandi hapnikuvoolik ja veresoonde kanüül. Piima sai lutipudelist,» rääkis Kivastik. «See oli väga ärev päev. Aga kui ta hakkas hingama ja osutus elujõuliseks, olid kõik väga rõõmsad.»

See ärev päev oli ka põhjus, miks kaks ja pool kuud tagasi sündinud vasikast iitsatati avalikkusele esimest korda alles eelmisel nädalal. Nüüd kasvab vasikas kiiresti – temast on saanud pea 120-kilone rõõmus noorloom, kes oskab rohtu süüa ja ämbrist juua.

Juuni sünni taga on aga üle viie aasta sihikindlat tööd. Meeskonda kuulunud inimeste nimede üleslugemine võttis Kõksil aega mitu minutit.

Päris esimene kloonvasikas nägi Tartus ilmavalgust juba eelmisel sügisel, tema suri oma teisel elunädalal nabapõletikku. Professor on varem öelnud, et kloonimine tundus viis aastat tagasi olevat sedavõrd elegantne ja lihtne asi, et ta mõtles: kaks aastat – ja valmis!

Eesti maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis esitleti transgeenset kloonvasikat nimega Juuni. Pildil teadusprorektor Ülle Jaakma. Foto: Margus Ansu

Kui hästi lühidalt kokku võtta, siis käib kloonvasika tegemine nii, et võetakse üks hästi küpsenud munarakk, eemaldatakse sellelt tuum ja asendatakse kloonitavalt loomalt võetud naharaku tuumaga. Viimasesse on eelnevalt viidud aga üks targa käsuliiniga geenikonstrukt, mis siis, kui kloonveis esimese vasika toob, tema piimanäärmeile ütleb, millist piima teha.

Vahetatud tuumaga munarakk pannakse inkubaatorisse kasvama, niisuguseid munarakke püütakse teha palju. Aga mitte igakord ei arene kloon­embrüod siirdamiseks vajaliku arenguastmeni. Kõige elujõulisemad embrüod istutatakse seitsme päeva pärast lehmadesse, kes toovad üheksa kuu pärast ilmale kloonvasika.

Selles töös on palju pidepunke, mis kõik peavad hästi klappima, alates geenikonstrukti loomisest, laboritest ja hiirtest, kelle peal geenikonstrukti testitakse, kuni kloonvasika kasuema valimiseni ja poegimiseni välja.

Juuni genoomis on nüüd kunstlikult loodud inimese kasvuhormooni geen ning loodetavasti hakkab vasikas tulevikus lüpsmagi kasvuhormooniga piima. Seda saab piimast eraldada ja kasutada ravimitööstuses, tehes ravimitootmise nii palju odavamaks ja kvaliteetsemaks.

Tartu teadlased tunnistasid, et ega nad väga kindlalt veel tea, kui palju Juuni piimas tulevikus kasvuhormooni leidub.

«Seda näeme kahe aasta pärast, kui Juuni on poeginud ja saame kätte esimese piima,» ütles professor Jaakma. «Rõõmustavalt palju on kasvuhormooni siis, kui tulemuseks on paar grammi liitri kohta. Kui arvestada, et lehm lüpsab päevas 40 liitrit, teeb see 80 grammi ning ravimina on see väga suur kogus.»

Tartu teadlaste lähim plaan on selline, et nad püüavad üles kasvatada 10–15-pealise transgeense karja. Kõks usub, et selle erilise veisekarja loomad ei sünni enam niisuguse vaeva ja ajaga, mis läks Juunile. Nüüd saab kloonimisel kasutada juba Juuni enda rakke.

Transgeense kloonembrüoga tiinestunud loomi on seni maaülikooli laudas olnud üle kümne. Elu on näidanud, et enamasti pooled neist tiinustest katkevad.

«See on üks kloonimise tehnoloogia puudusi, millest ei saada terves maailmas üle,» rääkis Jaakma. Professori sõnul võib praegugi seesuguseid tiineid lehmi olla kaks. «Vähemalt kuu aega tagasi oli,» ütles ta.

Ravimeid lüpsev kari

Kõks ja Jaakma kinnitasid aga, et nüüd on nad mitu korda targemad kui viis aastat tagasi ning nende käsi uute transgeensete loomade loomisel palju kindlam.

Ja nad ei pea silmas üksi neid lehmi, kes lüpsaksid vaid kasvuhormooniga piima, vaid teisigi, kellelt saab näiteks erütropoetiini, insuliini või folliikuleid stimuleerivat hormooni.

Küsimusele, kui palju on aga teadlastel kulunud raha selleks, et saavutusest raporteerida, vastasid Kõks ja Jaakma, et laias laastus on see maksma läinud 25 miljonit Eesti krooni, abiks on olnud EAS ja väga paljud koostööpartnerid.

Milleks kloonvasikat teha?

Küsimuse peale, kui palju on maailmas üldse transgeenseid kloonveiseid, vastas Eesti Maaülikooli professor Ülle Jaakma, et transgeensete kloonveiste täpset arvu on raske öelda, sest sellist registrit pole.

«Teadusasutused tavatsevad oma vasikatest teatada, aga kommertsfirmade saavutustest ei pruugi me teada, see on nende äri osa,» sõnas ta.

Jaakma märkis, et transgeense kasvuhormooniga lehmasid, selliseid, nagu on praegu veel vasikaeas Juuni, on maailmas teadaolevalt üks – Argentinas.

«Uus-Meremaal on teadlased rajanud oma lootuse sellele, et tulevikus inimesed ei pelga ehk kloonloomade piima toiduks tarvitada ning on oma lehmade piimas suurendanud kaseiinisisaldust – see võimaldab rohkem juustu toota,» rääkis Jaakma.

Ka on professori sõnul olemas variant, kus piimas on püütud vähendada näiteks nende valkude sisaldust, mis põhjustavad inimestel piimaallergiat.

Hiinas on teadlastel valmis lehmad, kelle piimas on immuunsüsteemi mõjutavat ravimit.

Tartu ülikooli patofüsioloogia professor Sulev Kõks. Foto: Margus Ansu

Tartu Ülikooli professor Sulev Kõks lisas, et maailmas on tegelikult juba hulk häid näiteid transgeensetelt kloonloomadelt saadud ravimite kohta.

«Üks problemaatiline valdkond ravimitööstuses on seotud bioloogiliste ravimite tootmisega, mis tehnoloogiliste nüansside tõttu keeruline ja kallis,» rääkis ta. «Transgeenne kloonimine võimaldab neid ravimeid odavamaks muuta.»

Kõks kirjeldas kahte maailmas juba turul olevat ravimit, mis on toodetud transgeense kitse piimast. Üks ravim kannab nime ATryn ja on trombilõhustaja-ravim ning teine Ruconest, mis on abiks angioödeemiga patsientidele.