/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
/nginx/o/2013/09/01/2004304t1he50b.jpg)
Tallinna Südalinna kooli 1. klassi õpetaja Kristel Kippel proovis Postimehe palvel, kui mugav on õpikule ümber panna kilekaasi.
Tellijale
Moodsate kilekaante kasutamine osutus ootamatult keeruliseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Volditavat kilet polnud õpetaja Kippel varem kasutanud. Et selline asi müügil on, tuli talle üllatusena. Iseenesest sarnaneb volditava kile panemine tavalise raamatupaberi voltimisega. Esimese asjana saab selgeks, et volditava kile lõikamiseks on vaja väga teravaid kääre. «Kindlasti on vaja kannatlikkust ning soovitavalt kahte inimest,» leidis õpetaja aabitsale kilet ümber pannes.
Poes soovitati volditav kile kleepsudega kinni panna ja kinnitati, et paari kuu pärast võib selle kleepsu ära võtta ning kile püsib niisamagi ümber, kuid õpetaja Kippel seda ei teinud. «See ei ole minu aabits, ma pean selle esimesel koolipäeval lapse kätte andma ja kuidas ma panen need kaaned kleepsuga kinni, kui pärast kaasi ümbert ära võttes võib kleepsuribast jääda kaanele inetu jälg,» põhjendas ta.