/nginx/o/2013/03/25/1656244t1hc044.jpg)
/nginx/o/2013/08/30/2000444t1h98a2.jpg)
Rattur Rene Mandri ei leia endale meeskonda, kes palka maksaks, elab töötu abirahast ja aitab Prantsusmaa amatöörklubis noori treenida.
Tellijale
Rene Mandri unistab oma profiklubist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rene Mandri hooaeg on lõppenud. Trenni ta tänavu enam ei tee ja jalgrattaga võidu ei sõida. Võib juhtuda, et otsas on kogu ta karjäär. Asjaarmastajana ta teist aastat ei jätka, profilepingust pole praegu lõhnagi. Ta elab Prantsusmaal töötu abirahast, aitab amatöörmeeskonnas rattureid treenida ja unistab oma klubi loomisest.
«Juhul kui midagi sülle kukuks, paneksin kahtlemata ratturina edasi, kuid olen vaikselt maad kuulanud ja lootust on vähe,» räägib Mandri ja mainib, et hooaja lõpus on lageda taeva all ligi 150 rattaproffi, mõne nimi üpris kõlav.
Prantsuse riigi abi
«Klubid panevad ükshaaval pille kotti, sest reklaamiraha, millega meeskondi ülal pidada, on kokku kuivanud. Suured tiimid riisuvad koore, alles jääb väga lahja supp. Pole mina siin ütleja, kuid tundub, et rahvusvaheline rattaliit peab mingi lahenduse leidma, kuidas ka väiksemad klubid elus püsiksid, muidu sureb ala vaikselt välja. Eks dopinguskandaalid ole suuresti vindumise põhjus.
Praegu on asi oluliselt parem – rattasport on kõige enam kontrollitud spordiala – ning paari aasta pärast lähevad asjad ehk taas ülesmäge.»
Lähiaastatel pole Mandril leiva ja võiga probleemi, sest profina sõites sai ta palka, mitte stipendiumi ning tasus Prantsusmaal kõik maksud. Nüüd, kui tööd pole, makstakse talle töötu abiraha.
«Süsteem on aus. Saan korraliku sissetuleku, et uue eluga algust teha. Riik tasub küllalt suure protsendi minu endisest palgast, sellega elangi. Raha on piisavalt suur, et elamine Prantsusmaal ära tasuks.»
Kusjuures Mandri ei vedele, jalad seinal, vaid abistab oma endist amatöörklubi EC St Etienne Loire’i: «Olen ametinimetuse järgi treener – taktikaline nõustaja. Aitan sportlastel harjutuskavu koostada, jälgin, et nad areneks õigel moel ja õiges suunas. Tegelen noortega – klubi vanem seltskond saab ise hakkama. Saan oma käe alla üheksa meest, loodetavasti ka ühe eestlase. Kelle, ei tohi veel öelda.»
Noorena oli Mandri lootustandev rattur, võitis U23 Euroopa meistrivõistlusel grupisõidus hõbeda, sai aasta hiljem Hispaania velotuuril kokkuvõttes 24. koha, kuid sealtmaalt läksid asjad allamäge. Ränk kukkumine järgmisel kevadel, Girol – üks kolmest purunenud roidest läbistas kopsu ning murdusid ranne ja kolm selgroo ogajätket – asju paremaks ei teinud. Klubist Ag2r tuli lahkuda, lepingut ei pikendanud ka järgmine tööandja Endura Racing.
«Langus algas juba varem, enne Vueltat,» tõdeb Mandri. «Üht suurt probleemi polnud, küll aga hulk väikseid – üks jama teise otsa, ja nii ta läks. Kukkumine Girol mõjus vaimule veel mitu aastat tagantjärele...»