/nginx/o/2013/03/25/1656244t1hc044.jpg)
/nginx/o/2013/08/30/2000428t1h5b79.jpg)
Ühest küljest tuleks Henning Mankelliga, õigemini tema loodud Kurt Wallanderiga hüvasti jätta, sest «Murelik mees» on sarja viimane raamat. Samas pole olukord siiski nii trööstitu, sest kaks Wallanderi on veel eesti keeles ilmumata.
Tellijale
Vara on Wallanderiga hüvasti jätta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mureliku mehe» ilmumine oli ühest küljest rõõm – Mankell on väärtkirjandust loov (mitte tootev) väärt kirjanik –, teisalt kurbus: kas tõesti on Wallanderi, selle masendunud, joovastavaid jooke tarbiva, rämpstoitu sööva ning seetõttu diabeeti põdeva, kuid kirgliku Rootsi politseiinspektoriga kõik?
Ent kogenud luuraja ei lase end eksitada sel ebaolulisel tõsiasjal, et tegu on sarja viimse raamatuga, vaid võtab ette Mankelli bibliograafia. Ning selgub, et maakeelde on panemata kolm teost: «Innan frosten», kus Wallander täidab kõrvalosa ning peategelane on ta politseinikust tütar Linda, «Händelse om hösten», sajaleheküljeline lühijutt, mis on millegipärast tõlgitud vaid hollandi keelde, ja «Handen», mis ilmub augustis.
Seega ei saa Wallanderiga – õnneks – veel lõpparvet teha.
«Murelik mees»... Eelmisest kohtumisest Wallanderiga on möödunud kümme aastat. Kümme aastat! Raamatus paotab Wallander suuresti tütre ja alkohoolikust abikaasa kaudu, kes häirivalt pildile ilmub, oma minevikku, otsib õigustust üksindusele ning üritab olla hea isa ja vanaisa. Ah jaa, ta põgeneb Ystadist ja ostab linna äärde maja.