Postimees aastal 1926: Pilwelõhkuja Tallinna külje alla

Superministeeriumi loomisest kirjutas Postimees esimest korda juba 1926. aastal. Foto: Repro.

Superministeerium pole uus idee: sellest kirjutas Postimees oma vestes juba 1926. aastal.

«Raminil on kawatsus üldist suurt hoonet ehitada, mis mahutaks kõik riigi keskasutused (ajaleht).

Kõige pealt asuti hiigla hoonele asukohta otsima. Waadati südalinnas. Sealjuures oli juba algusest peale selge, et tähtis ei ole platsi suurus. – Õhk on waba, öeldi! Wõib tõusta õhku, nii et hoone wiimase korra pealt on näha 1000 kilomeetri peale, öeldi! Jäädi eeskätt peatuma endise Peeter Suure ausamba aluse juurde. Siin ei takistaks midagi õhku tõusmast, kuid see paik on ümbrusele vastuvõtmatu!

Uus hoone wõiks ära varjata kino „Gloria Palace“ Eesti rahwuswärvilised uksed! Sest kui mujal hea eeskuju wõetakse, siis wõib pea juhtuda, et iga muulasest würtspoodnik ja iga wiimane sadamalokaal ehib oma uksi rahwuslikkude wärwidega. Küünalt ei wõi sellepärast waka alla panna!

Wastuwäited rajati peaasjalikult sellele oletusele, et pilwelõhkuja wiimaste kordade ministeeriumide ametnikkude jalad jääwad treppidest käies haigeks ja südamed hakkawad suure kõrguse pärast pööritama.

Et suur osa riigiteenijaid ja peaaegu pooled praeguse walitsuse liigetest korteriolude tõttu juba nii kui nii on sunnitud wäljaspool linna elama, olgu Nõmmel, Järwel, Hiiul wõi mujal, siis hakati hiigla hoonele asukohta otsima wäljaspool linna.

Nagu see kombeks saanud, kuulutati wälja wõistluspakkumised: 1. auhind 4000 marka, 2. auhind 3000 marka ja 3. auhind 2500 marka antakse wälja sellele, kes esitab kõige sobiwama koha üldise riikliku hoone jaoks. Esitiste läbiwaatamiseks waliti komisjon. Komisjonil oli tööd wäga palju: tuli läbi waadata 6734 pakkumist! Tuli isiklikult iga näidatud kohaga tutwuneda, s. o. tuli käia 6734 paigas!

Komisjon, olles läbi käinud need ligi 7000 paika ja olles weel ränkade ülesannete teostamisel niiwõrd kõhnaks ja näost plassiks jäänud, nii et isegi lähemad sõbrad ja sugulased komisjoni liikmeid enam lähedagi maa pealt ära ei tunnud – jäi wiimaks peatuma Waldeki nõmme. See wäljawalitud paik on weel selle poolest kõlbulik, et ta asub Haapsalu laiarööpalise ja Pärnu kitsarööpalise wahel, kuid küllalt kaugel mõlemist. Ainult weduri huikamine kostab. Muidu on paik rahulik. Peale rahu on weel männimets ja liiw. Seega on riigiteenijate närwid hoitud.

Oled eemal ilma kärast ja kiusatustest. Lõpeb tööpäew, poed waikselt oma korterisse – Nõmmele või Järwele, mis kohad on Waldeki nõmmest kiwiga wisata! Ja paik on weel ajaloolik: ilmasõja ajal olid siin okastraatide read, kust ühel hommikul oodatud sakslaste asemel traatidest kinnimässituna leiti isapõder – wõib olla wiimane oma soo esitaja Kurna ja Sausti metsadest….

Järgmiselt kuulutati wälja hiigla hoone plaaniwõistlused, toekamate auhindade peale. Waliti komisjon kawandite läbiwaatamiseks. Kawandite komisjon ei jäänud aga mitte kehakaalus kergeks nagu asukoha komisjon, sest ta sai päewaraha. Et aga komisjon päewarahasid sai, siis kestis kawandite läbiwaatamine ligi 3 aastat, nagu toitlusministeeriumi wõi kütteainete keskkomitee likwideerimine.

Komisjon tunnistas kõige wäärtuslikumaks kawandi, mis hiigla hoone rajaks koonusena, arwates, et siis ei pruugi karta, et hoone läheb ümber ja seinad praeguliseks nagu Raua tänawa koolimajal või nagu ühe kitsarööpalise tsemendist jaama-aidal, mis endisel ajal ehitatud, kuid millel weel praegu wormid ümber, sest kui wormid ära wõtta, wõib ait küljeli kukkuda, kardetakse.

Järgmiseks wõeti tarwilik summa hoone ehitamiseks riigi järgmise aasta eelarwesse. Kui see summa 3 aastat järgimööda oli eelarwe komisjoni poolt maha kustutatud, pääsis ta neljandal aastal riigikogusse. Seal kõneles krediidi wastu peaasjalikult see rahwasaadik, kes oli olnud ägedam tööerakondlane, siis rahwuswabameelsete tegelane, pärast teda pahempoolne asunik ja ühtlasi sotsialistide ning üürnikkude poole kalduw ja nüüd jälle tööerakondlane.

See rahwasaadik rajas oma wastuwäited peaasjalikult sellele oletusele, et nende ministeeriumide ametnikkude jalad jääwad treppidest käies haigeks ja südamed hakkawad suure kõrguse pärast pööritama – kelle ministeeriumid satuwad pilwelõhkuja wiimastele kordadele. Kuid riigikogu wõttis summa siiski wastu ja ehitamine wõis alata.

Neli aastat ehitati hoonet. Kodumaa tsemendi-, raua-, puu-, kiwi- ja maalritööstusel ei olnud selle aja kestes muret kanda oma produktsiooni paigutamise pärast. Hiigla hoone sai 9-kordne ja iga kord oli oma ette weel 3-kordne. 9-kordne nimelt selle pärast – 7 ministeeriumi, wabariigi walitsus ja riigikontroll – igale üks kord. Nüüd tuli kõige raskem küsimus – missuguses järjekorras ministeeriumi paigutada? Ülemist korda näiteks tahtsid siseministeerium ja riigikontroll.

Siseministeerium sellepärast, et siis wõiks awaliku- ja kriminaalpolitsei koosseis kokku ainult kümmekond inimest olla. Need waatawad kõrgelt pikksilmaga, näewad iga kadakapõõsa alla. Sulipoiste laul lauldud! Riigikontroll jälle sellepärast, et siis waja ainult alumised korrad ülemistega ühendada kuuldetorude ja pikksilmade kaudu (alumiste kordade lagedesse ja põrandatesse augud). Ei ole siis waja järelkontrolli ega aruandeid riigikogule. Kõik lahendataw eelkontrolli korras: iga ministeeriumi jaoks ainult üks wilunud ametnik – pikksilmaga, kuuldetoruga.

Waliti siis küsimuste lahendamiseks eriteadlaste komisjon. See kaalus põhjalikult ja jäi siis peatuma ministeeriumide järgmise paigutamise juure.

Kuid sellest on esialgu weel warajane kõnelda.»

Leidnud rahvusraamatukogu andmebaasist Toomas Mattson.