/nginx/o/2013/04/15/1692716t1h3d95.jpg)
Sotsiaalministeerium valmistab ette seaduseelnõud, mis täpsustab ja mõnes kohas ka kitsendab õigust streikida. Ametiühingud, tööandjate keskliit ja ministeerium otsivad kompromissi.
Streigivõimalusi hakatakse piirama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile õhtul oli streigiõiguste teema esimest korda ka valitsuskabinetis, mitte küll otsustamisel, aga just arutlemisel. Ametnike tasandi kohtumisi sotsiaalministeeriumi, ametiühingute esindajate ja tööandjate vahel on aga peetud juba mitmeid.
Täna kohtuvad omavahel veel minister Taavi Rõivas, Ametiühingute Keskliidu juht Peep Peterson ja Tööandjate Keskliidu juht Toomas Tamsar. Hetkel on tegu veel töödokumendiga, eelnõu võiks valmida mõne nädala jooksul, siis minna kooskõlastusringile ja Rõivase prognoosi kohaselt järgmise aasta alguses vastuvõtmisele ning kehtima hakata 1. jaanuarist 2015. Muudatuste üldise ideoloogia kohta võiks aga öelda, et need on praeguste Eesti üsna laiade ja tihti ka konkreetselt reguleerimata streigiõiguste piiramine.
«Meie jaoks on kõige olulisem teema streigid, mis pole seotud konkreetse tööandja tegevusega,» ütleb tööandjate juht Toomas Tamsar. «Kui ettevõtja on kokku leppinud, kokkulepet täitnud, siis ei tohiks olla võimalust nii lihtsalt streikima hakata.»
Siin tulevadki mängu sellised asjad nagu poliitiline streik ja toetusstreik. Näitena võib tuua juhtumi eelmise aasta arstide streigi ajast, kus Lääne-Tallinna keskhaiglas oli kehtiv kollektiivlepe, ettevõtte juhid ja töötajad olid omavahel leppinud, vastastikuseid pretensioone ei olnud, aga ikka tuli streik, millega toetati ülejäänud arstkonda. Haigla juhtide-omanike vaatenurgast kaotas kollektiivleping aga sisuliselt mõtte – milleks seda vaja, kui see töörahu ei taga.
Laiendatult saab teoretiseerida ka olukordadest, kus bussijuhid streigivad õpetajate toetuseks, kaevurid õdede toetuseks või juhud, kus ei streigita isegi töötingimuste pärast, vaid mingisuguse seaduse toetuseks (või vastu) või lausa mõne ministri mahavõtmiseks.
Rõivas ütleb, et nende (ministeeriumi ja eeldatavalt ka koalitsiooni) soov on poliitilise streigi keelamine. Töövariandis sõna «keeld» otseselt ei kasutata, vaid on mindud kollektiivse töötüli mõiste täpsustamise teed, ministeeriumi tõlgenduses annavad need signaali, et poliitiline streik pole lubatud. Teiseks, toetusstreiki otse ei keelata, küll aga tõstetakse toetusstreigist etteteatamise tähtaega 5 päevani (praegu 3 päeva). Ja kolmandaks tuuakse sisse täieliku töörahu mõiste, mis annab võimaluse sõlmida selliseid kollektiivlepinguid, kus pooled lepivad kokku absoluutses streigikeelus, kus mitte ühelgi tingimusel streiki, töösulgu, hoiatusstreiki, toetusstreiki teha ei tohi. Kõigi nende muudatuste trend on selgelt streigivõimaluste koomaletõmbamine.