Teise maailmasõja kohta on maailmale esitatud kaks nägemust. Üks on demokraatliku maailma oma, enam-vähem realistlik, dokumentaalsele alusele tuginev, mis paneb süü sõja vallapäästmises kahele Euroopa totalitaarriigile, hitlerlikule Saksamaale ja stalinlikule Nõukogude Liidule, sest mõlemal olid ambitsioonid saada maailma- või vähemalt Euroopa valitsejaks.
Teine on stalinistlik ja tänapäevalgi Venemaal populaarne ajalootõlgendus, kus NSV Liit oli ohver ja Saksamaa agressor. Moskva on lääneriike, eriti Baltimaid järjekindlalt süüdistanud ajaloo võltsimises. Viimasel aastakümnel on see muutunud juba hüsteeriliseks. Õnneks pääses 1990ndate esimesel poolel grupp vene ajaloolasi lühikeseks ajaks avatud arhiivimaterjalide juurde, kust saame teada tõe.
20. mail 2009 kirjutas Vene president Dmitri Medvedev alla ukaasile «Vene Föderatsiooni presidendi komisjonist vastutegevuseks katsetele falsifitseerida Venemaa ajalugu tema huvisid kahjustavalt». Komisjoni ülesandeks oli «… suundade väljatöötamine tõe ja reaalsete ajalooliste faktide edastamiseks avalikkusele ning vastutegevus nende faktide politiseeritud interpreteerimisele».
See päästis valla uue propagandakampaania II maailmasõja ajaloo stalinistliku käsitluse toetuseks. Selle peamised teesid on järgmised:
1. Rahuarmastav NSV Liit pole kunagi plaaninud sotsialistliku revolutsiooni «eksporti» Euroopasse Punaarmee, hiljem Nõukogude armee tääkide toel. Jõu kasutamine naaberriikide vastu ja nende okupeerimine tulenes vajadusest kindlustada julgeolekut.
2. Stalin polnud sõja üks arhitekt, vaid püüdis seda ära hoida.
3. Stalini ja Hitleri Poola sõjakäik ei olnud NSV Liidu poolelt sõda, vaid «Punaarmee vabastusretk Poola ikke all kannatavate Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene elanike taasühendamiseks suure ja sõbraliku nõukogude rahvaste perega».
4. kallaletung Soomele novembris 1939 oli «lokaalne relvastatud konflikt NSV Liidu ja Soome vahel», mis ei olnud II maailmasõja osa.
5. Nõukogude Liit ei okupeerinud Eestit, Lätit ja Leedut, vaid need soovisid ise astuda NSV Liitu.
6. NSV Liit ei osalenud II maailmasõjas, vaid võitles Suures Isamaasõjas teda ootamatult rünnanud hitlerliku Saksamaa vastu.
7. Stalin ja Punaarmee kindralstaap ei kavandanud 1941. aastal strateegilist pealetungi Saksamaa vastu, vaid püüdsid tugevdada NSV Liidu kaitsevõimet.
8. Punaarmee oli 1941. aastal oluliselt nõrgem kui Wehrmacht ning polnud valmis ootamatu kallaletungi tõrjumiseks, sellest ka tohutud kaotused esimesel etapil.
9. Punaarmee ja NKVD ei saatnud Suures Isamaasõjas korda mingeid inimsusvastaseid kuritegusid, vaid olid õilsad Euroopa vabastajad.
II maailmasõda kasvas välja I maailmasõja tagajärgedest, kui Venemaal haarasid võimu sotsialistlikust maailmarevolutsioonist ja ülemaailmsest Nõukogude Liidust unistavad bolševikud. 1918. aastal selgitas Vladimir Lenin oma ambitsioone: «Nüüdsest saab Venemaa esimeseks juba kehtestatud sotsialistliku korraga riigiks. /…/ See on ainult etapp, mida me läbime teel maailma revolutsiooni poole.»
Sama aasta juulis kinnitas V ülevenemaaline nõukogude kongress riigi konstitutsiooni, milles öeldakse: «Lugeda oma põhiülesandeks /…/ sotsialistliku orientatsiooni kehtestamise ühiskonnas ja sotsialismi võidu kõikides riikides.» Ülemaailmse Nõukogude Liidu loomiseks ja revolutsiooni «eksportimiseks» moodustati Moskvast juhitav rahvusvaheline kommunistlike parteide ühendus – Kommunistlik Internatsionaal (Komintern), mis korraldas näiteks 1924. aasta riigipöördekatse Eestis.
Stalin oli maailmarevolutsiooni ja üleilmse Nõukogude Liidu ideede järgija. Kolmekümnendatel aastatel jõudis ta selgusele oma strateegias järgnevaks perioodiks: II maailmasõda on kommunistliku maailmarevolutsiooni eeltingimus ning sõda lääneriikide vahel peab kestma osaliste kurnamiseks võimalikult kaua, siis astub sõtta Punaarmee.
Natside kreedot väljendas Adolf Hitler raamatus «Mein Kampf»: «Kui me täna räägime uutest maadest ja territooriumitest Euroopas, pöörame oma pilgu Venemaa poole, aga ka temaga naabruses olevatele ja temast sõltuvatele riikidele.»
Mõlemad diktaatorid asusid oma riike palavikuliselt militariseerima. Orjalaagriks muudetud Nõukogude Liit oli edukam. 1939. aastal oli Punaarmee koosseisus juba 1,9 miljonit sõdurit, 10 362 lennukit ja 21 110 tanki. Sõjaks Poolaga valmistuva Wehrmachti saavutused olid tagasihoidlikumad: 1,3 miljonit sõdurit, 4288 lennukit ja 3419 tanki.
1. septembril 1939 ründas Saksamaa Poolat. Hitler kartis I maailmasõja aegse kurva kogemuse kordumist ehk sõda kahel rindel. Kuid tiivustatuna lääneriikide passiivsusest Sudeedimaa afääri läbiviimisel, oli ta kindel, et Inglismaa ja Prantsusmaa ei alusta Poola pärast sõda. Tunnistajate ütluste kohaselt olid Hitler ja tema lähikondlased šokeeritud ja masendatud, kui Inglismaa ja Prantsusmaa Saksamaale 3. septembril sõja kuulutasid.
Stalin ühines Poola kampaaniaga 17. septembril. Punaarmee 620 000-line väegrupp 4800 tanki toetusel lõi noa selga meeleheitlikult Wehrmachtiga võitlevale Poola armeele. Eredaks näiteks sellest «relvavendlusest» oli Saksa ja Punaarmee üksuste ühine võiduparaad 22. septembril 1939 Poolalt äsja vallutatud Bresti linnas, kus Saksa 19. motoriseeritud korpuse ülem kindral Heinz Guderian ja Punaarmee 29. tankibrigaadi ülem Semjon Krivošein seisid ühisparaadi vastuvõtjatena koos tribüünil.
Kaks kiskja-riiki jagasid vennalikult saagi. Sakslased võtsid vangi 420 000 ja Punaarmee 454 700 Poola sõjaväelast. Kui selgus, et enamikku vangilangenud Poola ohvitsere ei saa NSV Liidu huvides ära kasutada, laskis NKVD 15 131 neist 1940. aasta kevadel maha.
Hitleri ja Stalini ühist ettevõtmist iseloomustab kõige paremini NSV Liidu välisministri Molotovi kõne NSV Liidu ülemnõukogu istungil 31. oktoobril 1939: «Poola valitsevad ringkonnad hooplesid oma riigi kindluse ja oma armee võimsusega. Kuid piisas väikesest löögist, kõigepealt Saksa ja siis Punaarmee poolt ning sellest Versailles’ lepingu äbarikust sünnitisest ei jäänud midagi järele /…/ Poolat ei aidanud Inglise ega Prantsuse garantiid. Siiani on teadmata, mida need garantiid endast üldse kujutasid.»
Molotovi kahjurõõm oli õigustatud. Lääneriikide tegevusetus oli enam kui kummaline. See oli reeturlik Poola suhtes. Poola riik kadus maailmakaardilt. Stalin aga märkis oma «relvavennast» füüreri kohta novembris 1939: «Majanduslikult sõltub Hitler ainult meist ja me suuname tema majanduse nii, et sõdivad riigid jõuavad revolutsioonini. /…/ Sõda teeb Euroopa jõuetuks ja ta saab olema meile kerge saak. Rahvad võtavad vastu igasuguse režiimi, mis tuleb pärast sõda.»
Stalini plaani järgmine etapp eeldas Saksamaa kallaletungi Prantsusmaale ja Suurbritanniale. Sõda pidi viima nende omavahelisele pikaajalisele kurnavale võitlusele, millele oleks järgnenud Punaarmee Euroopa «vabastusretk» ning nõukogude võimu kehtestamine kontinendil. Stalin asus oma plaani järjekindlalt ellu viima.
Kreml kiirustas Hitlerilt välja kaubeldud saagi ülevõtmisega. Septembris 1939 jõudis kord Balti riikide kätte. Kremli esimeseks sihtmärgiks sai Eesti, sest Punaarmee vajas läbipääsu Soome lahest Balti merele. Seda sai lukustada Soome ja Eesti rannakaitse patareide abil.
Esialgu nõudis NSVLi välisminister Molotov ultimatiivselt õigust paigutada Eesti, Läti ja Leedu territooriumile oma baasid ja 25 000-mehelised väekontingendid: «Nõukogude Liidul on vaja laiendada oma riigi julgeolekusüsteemi ja selleks on vajalik väljapääs Balti merele.
/nginx/o/2015/04/11/3952163t1h450e.jpg)
/nginx/o/2012/07/04/1199640t1hee5c.jpg)