Lätlanna ja soomlase liitis keeleõpe

Foto: Kristjan Teedema

Rahvusvaheline perekond naudib elu rahvusvahelises Tartus.«Ma arvan, et kõik algab aastal 2011,» ütleb Markus Nylund oma elukaaslasele Rasmale otsa vaadates. Nende väike tütar Vilma istub lastetoolis, sööb küpsist ja naerab isa juttu kuuldes lõbusalt.
 

Rasma Rozenberga hoiab oma kätt ümber palliks paisunud kõhu ja parandab: «Algas!»
Ning Markus kordab: «Kõik algas 2011. aastal, mil me mõlemad alustasime rahvaülikoolis eesti keele kursusel. Istusime mõlemad viimasel ridal.»

Rasma Rozenberga on lätlanna, Markus Nylund soomlane, nad elavad Tartus ning eesti keelt on mõlemad õppinud kaks aastat. Pole ime, et mõni viga nende juttu aeg-ajalt sisse lipsab.
«Nüüd me ei käi enam kursustel, nüüd õpetab meid elu,» ütleb Markus filosoofiliselt.

Kooliaasta on jah kohe-kohe küll algamas, aga uutel kursustel käimiseks ei ole ei Markusel ega Rasmal praegu aega. Uus beebi sünnib kas täna või homme.
«Ma arvan, et sel kooliaastal õpin ma seda, kuidas olla ema kahele lapsele,» ütleb Rasma naeratades.

Perel on parasjagu külas Rasma õetütar Madara, kes on lapsehoidmisel abiks juhul, kui emal ja isal tuleb Tartu sünnitusmajja tõtata. «See laps lihtsalt peab sel nädalal sündima,» ütleb Rasma nõudlikult.

Kõik algas tõepoolest 2011. aasta jaanuaris, mil Markus ja Rasma olid mõlemad Tartusse kolinud. Markus oli enne töötanud ühes rahvusvahelises firmas, mis tegeleb globaalsete turu-uuringutega ning asub Vilniuses.

Rasma saabus Tartusse Riiast, kuna oli ühe Põhja-Lätit ja Lõuna-Eestit ühendava koostööprogrammi infojuht ning asjaolude tõttu oli vaja, et ta töötaks mõnda aega nende Tartu kontoris.

Markus ütleb, et Eesti oli teda alati huvitanud, sest see on natuke nagu Soome, ning Ras­ma lisab, et kuigi ta kodulinn on Riia, ei tunneta ta Riiat just kodulinnana. Ootamatult koduseks on muutunud hoopis Tartu, sest see on palju väiksem, aga ometi rahvusvaheline, ning mis kõige tähtsam – laste kasvatamiseks sõbralik paik.

Kohtumine keeletunnis
Rasma ja Markuse eesti keele õpetaja on Ingrid Rummo. Tema tunnis istusidki Markus ja Rasma koos tagumises reas, sest mõlemad olid liitunud keeleõpperühmaga mitu kuud hiljem kui teised.

Markus meenutab, et Rasma oli tema meelest väga ilus tüdruk ja hästi sõbralik. Ja kui seejärel Rasmalt küsin, mis talle Markuse puhul esimesena silma hakkas, torkab Markus vahele: «Sul on küsimused nagu naistelehes ...»

Rasma naerab südamest, aga vastab: «Mul oli lihtsalt tunne, et ma olen temast huvitatud. Mu süda oli vaba.»

Markus ja Rasma olid algul vaid head kursusekaaslased. Siis aga hakkasid pärast keeletundi koos poes käima ja süüa ostma. Siis otsustas Rasma, et korraldab enda üürikorteris kursusekaaslastele väikese peo, ning koos vaadati eesti filmi «Siin me oleme».

Nii see läks
Kui Vilma sündis, valisid nad tüdruku Eesti-poolseks ristiemaks oma õpetaja Ingrid Rummo, sest olid veendunud, et just see inimene muutis nende elu.

Väike Vilma istub kogu jutuajamise vaikselt beebitoolis ja on korralikem laps, keda iial kohatud.  Rasma ütleb, et Vilma jutus on igat sorti sõnu. Ema räägib tüdrukuga läti keeles, isa soome keeles ning lastehoius, kus ta kolm päeva nädalas mõne tunni veedab, räägitakse temaga eesti keeles.

«Kui Vilma tahab küpsist, siis ütleb ta läti keeles – cepums,» räägib ema.