Turbakaevandamisega rikutud osa Viru rabast saab taimkatte

Ütlemata kaunis Viru raba leiab tihti huvilisi, kes kiirelt maanteelt looduserüppe pööravad. Foto: Kuldar Kullasepp

Järjekordse tänuväärse ja vajaliku projektina on eurotoetuse abil valmimas Viru raba taastamistööd, mille käigus saab sootaimkatte Viru raba jääksoo taimestikuta freesturbaväli.

Keskkonnainvesteeringute Keskuse projektikoordinaator Anu Altermann ning Katrin Kivioja RMK Looduskaitseosakonnast selgitavad, et Viru raba loodeossa rajati 1950. aastate lõpus freesturbaväljad, kus turbakaevandamine jätkus kuni 1985. aastani. Väljad ei olnud iseseisvalt taastaimestunud ja alal laius veel hiljuti paljas turbapind. Freesväljade kraavitus mõjub halvasti piirnevatele looduslikus seisundis rabaaladele ning jääkturbaväljadel toimuv orgaanilise aine lagunemine ja turbakadu põhjustavad CO2 emissiooni. Ekspertide hinnangul oli seetõttu parim lahendus katta 37 ha suurune hüljatud taimestikuta freesturbaväli sootaimestikuga.

Vajadus taastamise järele oli olemas juba ammu

«Praegu on turbakaevandamise lõpetamisel sellega tegelevatel ettevõtetel kohustus ala rekultiveerida. Eestis on freesväljade taastamise vajalikkus sätestatud näiteks säästva arengu seaduses, maapõueseaduses ja kaevandamisseaduses. Viru raba freesväljad paiknevad riigimaal ning need on nõukogude ajal maha jäetud. Kuna freesväljad paiknevad Lahemaa rahvuspargi ning Natura 2000 võrgustiku alal, on nende ökoloogilise seisundi parandamine prioriteetne tegevus,» selgitavad Altermann ja Kivioja.

1998. aastal alustati TPÜ Ökoloogia Instituudi teadlaste initsiatiivil Viru raba freesturbaväljal taastamistegevusega – suleti ja tammitati kraave, ent kuna kogujakraavid jäid tammitamata, siis märgatavat positiivset mõju freesväljade taastaimestumisele ei avaldunud. 2008. aastal koostas MTÜ Eesti Märgalade ühing Viru raba freesturbaväljade taastamiskava ning samal aastal Projekteerimisbüroo Maa ja Vesi AS taastamisprojekti. Eurotoetuse abil parandatakse nüüd Viru rabas turbatootmisega rikutud osa ja vähendatakse süsiniku emissiooni.

Toetuse abil sai palju tehtud

Kui uurin, kuidas ja mis mahus on toetust raba taastamiseks saadud, selgitavad Altermann ja Kivioja, et kõik taastamistööd on rahastatud sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) kaudu Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) vahenditest. Projekti eelarve on kokku ligi 146 000 eurot. Rabade taastamise kogemused on Eestis suhteliselt lühiajalised ning paljuski just tänu ERFi toetusele on olnud võimalik selliseid taastamisprojekte ellu viia.

«ERFi vahenditest telliti Viru raba taastamisprojektile esmalt ekspertiis. Soetati veetaseme automaatseirejaamu, et taastamisalal oleks võimalik jälgida veetaseme muutusi. Kokku rajati 26 tõkketammi, et takistada väljavoolu looduslikust rabast ning hoida veetaset taastataval alal. Tammide ehitamiseks kasutati puitu, turvast ja geotekstiili. Freesväljalt raiuti puud, et luua paremad tingimused sootaimede levikule. Freesväljadele kaevati voolunõvad, et vesi jaotuks taastataval alal ühtlasemalt. 

Tööde hulka kuulus ka turbasambla diaspooride külvamine – selleks kooriti oksüdeerunud turbakiht 4 ha suuruselt alalt ning kaeti turbasambla fragmentidega. Turbasammal toodi kohale 16 km kauguselt. Materjali kättesaamiseks kasutati võsalõikureid. Seejärel paigutati turbasammal kottidesse ning transporditi Viru rabasse ja laotati turbale. Külvatud sammal kaeti põhuga, et hoida taimede kasvuks vajalikku niiskust ning sobivat temperatuuri. Külvitööd tehti käsitsi, osaliselt ka talgute korras. Turvast, mis alalt enne samblakülvi eemaldati, kasutati kuivenduskraavide täitematerjaliks.»

Taastamistööd on pikaajalised

Altermann ja Kivioja selgitavad, et praeguseks on kõik projektis ette nähtud tööd tehtud. Projekti edukust ei saa aga hinnata kohe pärast paisude ja tammide rajamist. Tegemist on pikaajalise protsessiga, kus teostatud tööde edukus selgub aastate pärast. «Eelmisel nädalal sai käidud taas kohapealset olukorda vaatamas. Sootaimede kasvuks peaks alal kõrgem pinnaveetase olema. Aga külvatud turbasammal kasvas! Põhk on kuiva suve ja madala veeseisu tingimustes aidanud samblal piisavalt niiskust hoida. Kindlasti on RMK-l plaanis jätkata ala veeseisu jälgimist ning kui veetase ei tõuse piisavalt, tuleb hakata põhjuseid otsima ja vajadusel planeerima lisatöid,» selgitab Kivioja olukorda, lisades, et soo taastamisel nõuab tulemuste saavutamine üsna pikka aega – selleks võib kuluda paarkümmend aastat. Pärast taastamistöid on vajalik taastatava ala järjepidev seire, et hinnata tehtud tööde tulemuslikkust. Kui peaks selguma, et need ei ole piisavad, tuleb projekteerijate ja vastavate ekspertidega näha ette vajalikud tegevused olukorra parandamiseks.

«Kindel on aga see, et freesturbaväljad ammenduvad järjest ning need tuleb turbakaevandamise jätkamiseks asendada uute aladega. Kaotatuga vähemalt sama suurel alal tuleb kas taastada mõni varem kuivendatud/kaevandatud sooala või luua uus märgala. Looduslike soode taimestik seob süsihappegaasi ja suur osa seotud süsinikust akumuleeritakse turbana. Selliseid tingimusi ongi meil vaja luua ning kindlasti näevad taimestunud alad esteetilisemad välja kui taimestumata laiuvad freesväljad,» lisavad nad. 

«Rikutud soode taastamise projekte on Eestis tehtud veelgi. RMK on veerežiimi taastamistöid ERFi vahenditest teostanud Kuresoo rabas. Samuti on ERFi toel lõppemas veerežiimi taastamiseks rajatavate paisude ehitused Aseri maastikukaitsealal Rannu (Kestla) rabas 41 ha suurusel alal ning Lahemaa rahvuspargis Hara soos, kus töid tehakse ligi 100 ha suurusel alal. Loodusliku veerežiimi taastamistööd on käimas sellel ja järgmisel aastal ka Endla looduskaitsealal raba servaaladel, kus paisude rajamisega püütakse raba piiravas kuivenduskraavide vööndis viia kuivenduse mõju miinimumini.»