Tokerjad Anija augustiöö mustas kastis

«Tokerjad», teatraalne maagiline realism me oma rahva elust ja saatusest. Näotud karistussalklased on saadetud maale korda looma. Foto: Jaanus Laagriküll

Harjumaal Anija mõisas mängitakse pööramängu – nii sünnib totaalne teater, argipäeva atmosfääri ei ole.

See on maagiline realism. Eestlaste lugu, mis hõlmab maailmaruumi. («Tokerjad» on teatraalne maagiline realism me oma elust.)

Ümmargune lava tamme­tsõõris osutub pöördlavaks. Ma ei saa lahti mõttest, miks naislavastajad lasid sellel pargilaval liikuda vaid ühes suunas – vastupäeva. Eesti kottpime augustiöö on äkki teatri must kast (black box), kus erinevad inimesed, teatrikeeled, mõtted ja tegevused piltideks vormistuvad. Ses loos on panoraammaale, graafikat, vinjette, hieroglüüfegi ... Musta kasti abil kaotavad mustkunstnikud vahel asju ja inimesi.

Anija öö must kast toob me rahva saatuse esile vaimukalt ja halata. See seal Anija mõisapargis võimendab ja joonistab teravaks me praeguse näo, kutsudes selleks appi mehed ja ka naised minevikust. Et saaksime mõtelda ja ehk ka mõista.

Mingil hetkel saan aru, et tokerjad on needsamad takjanupud, mida lapsena dressipluusi ette ritta ladusin, et neid kindralimundri läikivateks nööpideks mõtelda. Sain selle mängu eest riielda, et miks ma riideid rikun, aga ega ma jätnud, mäng ju. Anijas mängitakse pööramängu.

Pööramängud

Ja sünnib totaalne teater. Argipäeva atmosfääri ei ole. Ometi on kõik tuttav ja meeltega vastuvõetav, tajutav. Mu jaoks uus sõna «pööramäng» sai lavastuselt mitu tähendust. Pöörane mäng näiteks tähendab mu jaoks nüüd ka detailitundlikkust ja täpsust.

Ka on selles taevaaluse mõõduga suures loos väikesed lood. Teiste seas lugu, kuidas mõisniku geeniusest sohipoeg Mäidu, kel raske veretõbi, talu seni neljakandilise laua ümmarguseks saeb, et elu oleks nagu mõisas.

Siis mulle oli see pööraselt naljakas – Mäidu isa tahab panna lauale piimanõud. Nagu alati, nagu harjunud. Ümmargusel laual pole enam nurkasid ja nõu kukub maha. See detail mängitakse kordusega suureks.

Hiljem, palju hiljem, saab ümmargune laud tuuleveski konteksti. Ja võib mõelda, et vallakirjutaja Hans Tertsius (Eduard Vilde «Mahtra sõja» nimega tegelane), kes ka Anija mängus olemas, jääb ellu, saadetakse asumisele ja saab Venemaal tuules pöörlevaid veskeid ehitades rikkaks. Ehk siis näeb, et ka pärast peksmist ja vintsutusi on võimalik inimväärikus säilitada.

Vahest see ongi sellest lavastusest välja nopitav tõde, et meis, eestlastes, on selline vägi, et isegi pärast porripeksmist ja alandusi suudame pea püsti hoida. Aga siin ma ruttan ehk ajast ette. Sest Tertsiuse järeltulijad teadaolevalt seal Siberis 1930. aastal kulakuteks tunnistati, varast ilma jäeti ja kolhoosi sunniti.

«Tokerjad» on pööramäng ka pöörete mõttes. Lavastus on terviklik rituaal, kus vahetuvad erinevad teatrikeeled ja võtted. Samamoodi vahetuvad elurütmid ja tegevused inimese elus. Kordused on ka elus, aga me ei pane seda väga tähele. «Tokerjates» mängib kaasa isegi see, et päevast saab öö, isegi ligihiiliv külm on tegelane, ilm pöörab. See pöörete, kiire ja aeglase vaheldumine teeb tavalise teatri teatrikunstiks.

Näotute sõdurite hord tammetsõõri taga ... Hiljem kadalipus võtavad need sõdurid kotid peast ja saavad näo, ehk siis – mis nägu on käsku täitvad sõdurid? Pöörded, pöörded.

Monoloogid

Maagilise mängu sees olid lavastuses monoloogid, mis on tähtsad mu meelest ka mängu kontekstita. Tekkis vajadus neid mitte ainult kuulata, vaid ka vahel üle lugeda. Kaasa lugeda, ehkki kuidas sa pimedas loed, isegi siis, kui need monoloogide tekstid oleks kavalehega kaasa antud ...

Toon välja mõned katked monoloogidest selle mõttega, et tegijad võiksid ehk mõelda, kuidas need me rahvale mõtlemiseks kättesaadavamaks teha.

Varga monoloogis küsib varas, kas müts ta peas põleb, kas ta sai mõisaköie pärandiks: «Vargus on keeles kinni. Keel mõtlemises. Ja mõtlemine on vargus! Mina ise pean teadma, kas ma olen varas või mitte, seda ei tule mulle teine ütlema.» Kujutage nüüd ette pilti, kuidas mõisahärra rentnikuga valssi tantsib, seni kuni rentnik kooleb ...

Kirikuõpetaja monoloogis, mis on ju ka palve, räägib too oma skisofreenilisest olukorrast: «Issand, mu isand, helduse jagaja, hea iseeneses, võrdselt kes valitsed kõikide üle ...» Selle kõrvale kujutlege verdtarretavat tütarlaste kriiskamist. Korduv karje kirjeldab ses lavastuses seda, kuidas Anija mehed Tallinnas sõduritelt veriselt peksa said ja lõpuks vanale seadusele truudust vandusid.

Mõisahärra monoloog tuleb pärast seda, kui just mõisaproua on kurjalt kõigile süüst hoolimata ühesugust verist peksu nõudnud. Härra usub matemaatikasse ja tunnistab monoloogi lõpetades, et tema usk seaduse jõudu on kadunud: «Mina nendin. Mina nendin, et seadus küll on, aga tegelikult seadust, nagu tema idee ette näeb, enam ei ole. Ja kui seadust enam ei ole, on ainus, mis inimeste vahel veel on, vägivald.»

Maa ja mulla monoloog on omajagu roppki, aga on päris: «Seda mulda on hõõrutud siis, kui endale mulla põue sängi kaevati, kas siis (a) Siberis külma käes või (b) katkuajal või (c) kui mõisnik su mullase persega pruuti koinis või (d) siis, kui pank enam laenu ei andnud. Seda mulda on hõõrutud siis, kui tahetud kaevata mulla alt välja varandusi, väikeseid küünealuse suuruseid kartulipäid või värvilise klaasi kildusid või maa sisse peidetud esivanemate luid, verd ja peeruhaisu.»

Päris etenduse lõpus on Ungerni monoloog. Tüüp suitsetab oopiumit, koor laulab õrnast ööbikust, kes lahkel lehekuul vabana laulab, rahva pööratantsu tantsimisest nagu Notkel Nigulistes.

«Õpeta õunapuude istutamist, kapsa kükitamist, korstna ladumist, sitamaja kasutamist, habeme- ja viinaajamist, lubjapõletamist ja perse pühkimist, koorislaulmist ja rehkendamist, haava sidumist ja kuuse tuppa toomist, püssilaskmist ja kapa kaunistamist – õpeta ikka õiguse ja kõveruse, valskuse ja kavalusega, ostmise ja müümisega, rentimise ja võlakirja peale andmisega, malaka ja kepiga – nagu oma lastele, aga eks te oletegi mu lapsed kõik, sai neid sitaseid külatüdrukuid nussitud hilisõhtust varavalgeni, vahel valgepäeva paistel ka aida taga või sahvris, kui proua ei näinud, lõpuks olid kõik oma nägu – peksjad ja pekstavad, tütred klaveri taga ja vaimutüdrukud rehetoas, pojad Saksamaa ülikoolides ja teopoisid sõnnikuveol.»

Ja siis istub elu ülekohut pealt vaadanud publik pika laua taga. Koor laulab «Jumal sul ligemal, ihkab mu hing». Raske on aru saada, kas see laud, mille taga istutakse, on pulma- või peielaud, pidulaud, armulaud ...

Võidu nimi on pühendumine

Järgnevaid lõike lugedes kujutage ette, kuidas taustal laulab koor «Tuljakut», aga saksa ­keeles.

«Tokerjad» on naiste lavastatud meestetükk. Kõik selle näitlejad väärivad esiletõstmist. On kiireid ümberkehastumisi ja oma joone järjepidevat vedamist. Kuni lõpuni välja. Selle võidu nimi on taas pühendumine ja koos mõtlemine.

Kõik selle lavastuse osad töötasid laitmatult. Seetõttu tuleb esile tõsta ka lõkkemeistreid ja pudrukeetjaid, valgustajat, kunstnikku, koori ja lavastajanaiste maksimalismi, mis teatrimaailma meestele silmad ette teeb.

No ja seda ka, et sain aru veel kord, kui palju oli oma ajast ees Jaan Tooming, kui möödunud sajandi kaheksakümnendatel «Rahva sõja» lavastuse lõpus, pärast näota nukkudes sõdurite kadalipu stseeni, kust me läbi käisime, mõisnikuna hõiskas: «Me oleme teid peksnud ja peksnud, kas tõesti oleme teid raffaks peksnud!»

Maagilise realismi esindajaks kirjanduses on Gabriel García Márqueze «Sada aastat üksildust» ja Lauri Sommeri «Kolm üksiklast».