Ülemlaul eesti laulupeole

Eestit avastamas: 2009. aasta laulupeole saabub Californias tegutsev Piedmonti noortekoor. Foto: Kaader filmist

Ameerika režissööride vastne film näitab eestlaste hinge.

Ameerika dokumentalistide James ja Maureen Tusty 2006. aastal valminud dokumentaalfilm «The Singing Revolution» («Laulev revolutsioon») pälvis suurt tähelepanu ning on kuuldavasti võetud paljudes USA koolides Euroopa lähiajaloo tundide visuaalseks abimaterjaliks. Eestis endas on laulupidudest tehtud mitu filmi, kuid Tusty ja Crami tänavu valminud uue filmi, XXV üldlaulu- ja tantsupeoga sama nime kandva «Üheshingamise» adressaat on kinopublik, kes eesti koorilauluimest ei tea suurt midagi ja kes Eestit väisates võib kogeda kultuuride kokkupõrget.

Film ongi üles ehitatud põhiliselt kahe sõbra, USA California osariigi Piedmonti 39-liikmelise palju tunnustust pälvinud lastekoori dirigendi Robert Geary ja ETV tütarlastekoori dirigendi Aarne Saluveere jutustusele. Gear­y koor on saanud kutse osaleda üldlaulupeol.

Õpivad eesti keelt ja laulu

Me näeme, kuidas nad kõigepealt saavad üldse teada nende mõistes ühest maailma otsas asuvast Eestist; kuidas nad püüdlikult õpivad eesti keeles laulma; kuidas nad leiavad tütarlastekoori liikmete näol endale sõbrad ja sulavad ühte

30 000 ülejäänud lauljaga – nii et üks noortest koguni tunnistab: «Ameeriklane tunneb end laulupeol eestlasena.»

Selline struktuur tõi mulle meelde Jüri Müüri 1969. aasta üldlaulupeost tehtud, aga kahjuks pea 40 aastat hiljem esilinastunud filmi «Leelo», milles samuti jälgitakse laulupidu seestpoolt: laulupeole minekut ning selles osalejate tegemisi ja tundeid.

Müüri teosega sarnaneb  film ka suurte võtteplaanide poolest. Kui üks intervjueeritavatest, Veljo Tormis, ütleb filmis esitatava Peep Sarapiku / Juhan Liivi «Ta lendab mesipuu poole» kommentaariks – seejuures pisaraid neelates: «Kui te näeksite lauljate nägusid lähedalt, kui nad seda laulavad!», siis filmis meile näidataksegi neid nägusid. Ja tõesti, võimatu on olla liigutamata.

Niisuguse erakordselt kaasaelava ja -tundva introspektsiooni kõrval avavad filmitegijad eesti üldlaulupidude ajaloo, sidudes selle eestlaste endi ajalooga. Saluveere ja Tormise kõrval saavad sõna dirigendid Neeme Järvi ja Kuno Areng, muusikateadlane Tiia Järg, laulupeo sihtasustuse juht Aet Maantee ja kultuuriloolasena siinkirjutaja. Filmi proloogis ütleb Järg tabavalt: «Kaks korda kümne aasta sees vajame oma individuaalsusele lunastust.»

Hing laulab

Laulupidudel leiab kinnitust eestlaste identiteet, mis ei piirdu ainult eesti keele ega maaga, millega ollakse seotud. Eestlaste laulupidu on eestlaste religioon, just see raskesti kirjeldatav sõna «meel», millele osutas juba Uku Masing. Nii ütleb ka Aarne Saluveer filmis: «See, mis meis laulab, pole mitte meie hääl, vaid hing.» Ja üks tütarlastekoori lauljatest, Gerda, pihib, et tema jaoks on laulupeo suurim hetk tule süütamine ning sellele järgnev «Koit» – siis hakkavat ta alati nutma.

Üks osa filmist jutustab laulupeost kui vastukultuuri ilmingust. 1947. aastal, pärast sõda, pärast nõukogude okupatsiooni algust ja esimest küüditamist leidis uus režiim, et üldlaulupidu saaks kasutada propaganda eesmärgil ning andis võimaluse traditsiooni jätkamiseks ja koguni toetas seda heldelt. Kakskümmend tuhat lauljat lauliski oodi Stalinile, ent nagu Kuno Areng ütleb, oli selles laulmises sõnadest hoopis tähtsam tunnetus. Ja sellel samal laulupeol algab eestlaste teise hümni, Gustav Ernesaksa / Lydia Koidula «Mu isamaa on minu arm» siiani kestev teekond.

Veljo Tormis räägib selle peale oma loo, kuidas ta kirjutas kantaadi Leninile, mille tekst koosnes Lenini neist tsitaatidest, kus ta toetab rahvaste enesemääramisõigust. Tsensuur tahtis muidugi seda keelata, aga kuidas sa keelad Leninit ennast... Niisugune, ridade vahelt ja vihjetega, käiski nõukogude ajal poliitika tegemine, tõdeb Tormis.

Üldlaulupeo ime on selles, kuidas kaob piir lauljate ja kuulajate vahel. Filmi omakorda võib võtta ülemlauluna eestlaste laulupeole. Seda vaadates kaob eestlastest vaataja jaoks omakorda piir ekraani ja vaataja vahel.

Uus dokumentaalfilm

«Üheshingamine»

Režissöörid Maureen Castle Tusty ja Bestor Cram

USA-Eesti 2013

Alates 16. augustist Tallinna kinodes Artis ja Coca-Cola Plaza