Pühapäev, mis otsustas Eesti eurovaliku

Nii president Lennart Meri kui president Arnold Rüütel toetasid Eesti astumist ELi. Foto: Peeter Langovits

14. septembril 2003 kogunesid valijad rahvahääletusele, et otsustada, kas Eesti liitub Euroopa Liiduga või ei.

Tolsamal õhtul ETVs kampaaniale tagasi vaadates leidis imagoloog Linnar Priimägi, et nii jaatajad kui eitajad tegid seda hüsteeriliselt, kuid hüsteeria on nüüd muutumas eufooriaks.

«Vaatasin TV 3 uudistes Lennart Merit, kes ütles nendele, kes hääletavad «ei», et need olla kõik lollid,» pajatas Priimägi ETV neljandas stuudios saatejuht Astrid Kannelile. «Vanal inimesel esineb mitut sorti pidamatust – täna õhtul oli see näha. See on hüsteeria, mis läheb üle eufooriaks, aga puudub asjade vaatamine selge ja kaine pilguga.»

Sel hetkel olid tulemused alles õhkõrnas kujunemisjärgus ning Priimägi leidis, et küsimus ei ole selles, kas öelda jah või ei, vaid küsimus on väärikuses: «Praegu oleme sunnitud lootma, äkki Euroopa Liit tõesti meid ei peta. Äkki nad teevadki seda, mis nad meile lubasid. Kas me 12 aastat tagasi pidime arutama üldse sellel teemal, kas meid keegi petab? Siis me olime nii väärikad, et saime öelda, et teeme ise oma saatuse.»

Parim stsenaarium

Tegelikult ei olnud mingit eufooriat, sest Euroopa Liidu pooldajad ning meid liitumisele keelitanud riigitegelased taipasid suurepäraselt, et töö alles algab. Keskerakonna eurojaatajate üks liidreid Peeter Kreitzberg (1948–2011) tõdes tol õhtul, et poliitikuid iseloomustab paindlikkus ja ka ELi vastased peavad olukorraga kohanema.

Riigikogu Euroopa asjade komisjoni töörühm, mille koosseisus olid Rein Lang, Liina Tõnisson, Janno Reiljan, Toomas Hendrik Ilves, Enn Eesmaa, Peeter Tulviste ja Marko Mihkelson, avaldas 21. augustil 2003 raporti «Ülevaade Euroopa Liiduga ühinemise mõjudest».

Dokumendi kokkuvõte leidis: «Võttes arvesse mitmeid argumente, eriti aga Eesti kuulumist Euroopa kultuuriruumi, Eesti majandusliku ja regionaalarengu väljavaateid ning liikumis- ja haridusvõimalusi Euroopa Liidus, samuti võimalikke alternatiive Euroopa Liiduga ühinemisele, leiab raportööride töörühm, et parim stsenaarium Eesti ja tema elanike jaoks on ühineda Euroopa Liiduga veel käesolevas laienemisringis.»

Dokument leidis, et ELiga ühinemise korral võiks aastail 2005–2010 olla Eesti keskmine SKT reaalkasv 5,6 protsenti aastas. «Kirjeldatud arengu korral võib Eesti jõuda ELi praeguste liikmesriikide majandusarengu keskmisele tasemele umbes 25–30 aastaga.»

Raport lubas, et ELiga ühinemine Eestis üldist hüppelist hinnataseme tõusu kaasa ei too. «Hinnatõus puudutab ilmselt mõnda toidukaupa, suhkrut, banaane jms, mida imporditakse kolmandatest riikidest, kütus ja tubakatooted tulenevalt maksude ühtlustamisest.»

Raportis oli toodud toiduainete hinnavõrdlus: maailma kõige kõrgemad hinnad ei ole mitte ELis, vaid Euroopa riikides, mis ei ole ELi liikmed: ELi keskmisega (100 protsenti) võrreldes Norras 154 protsenti, Šveitsis 151 protsenti ja Islandil 148 protsenti. «Hindade hüppeline kasv Soome tasemele on mitmete ekspertide rühmade arvates ebatõenäoline.»

Kuhu me kipume?

Kuid ka Euroopa Liidu vastased ei hoidnud oma agitatsioonis värve kokku. Martin Helme uurimiskeskuse Vaba Euroopa (UKVE) väljaandes «Euroopa Liit on Eestile liiga väike» küsiti lugejalt: «Milleks mängida oma laste tulevikuga? Selleks ajaks kui see põnn (juures väikelapse pilt gloobusega – toim) ülikooli lõpetab, on Euroopa Liidust saanud kolmandajärguline tegija nii maailma majanduses kui poliitikas. Miks peaks Eesti ühinema liiduga, mis kaotab kiiresti oma tähtsust nii majanduslikult kui poliitiliselt?»

Euroliidu majandus kuivab kokku, elanikkond vananeb ja kahaneb, turg kahaneb – need argumendid pidid euroskeptikute hinnangul osutama sellele, et euroliit minetab oma tähtsust. Miks on aga meie poliitikutel hädasti euroliitu vaja? Seda põhjustel, et liitudes suureneb nende palk, nad saavad võimupirukale lähemale, vastutus hajub ja kaob kohustus kainelt mõelda.

Irja Tootsi koostatud väljaannet täitsid artiklid: «Pensionid Euroopas – vältimatu katastroof», «Euroopa Liit loob uusi töötuid», «Venemaa istub juba laua taga», «Euroopa Liidu ühine põllumajanduskatastroof».

Ühes UKVE reklaamlehes hirmutati rahvast: «Taastatakse ettevõtte tulumaks, sest muidu oleks Eesti eelisseisundis teiste liikmesriikide ees.» (Seniajani vana ettevõtte tulumaksusüsteemi Eestis taastatud ei ole – toim.) «Hoiatame! Valitsus ja muud euromeelsed ringkonnad lasevad referendumieelsetel nädalatel käiku miljoneid maksva hirmutamiskampaania», «Säilitage kainet mõistust!».

Teine UKVE reklaamleht agiteeris tööjõu vaba liikumise vastu Martin Helme ja väikelapse pildiga, kellele lehvitab hüvastijätuks seljakotiga naisterahvas. Tekst selle juures ütles: «Emme tuleb varsti tagasi… (ta läheb ainult kasib natuke peldikuid Portugalis).»

10. septembri õhtul näitas ETV pikalt oodatud debatisaadet «Eesti valik». Vastamisi olid ühelt poolt kolm peaministrit, ametisolev Juhan Parts ning endised valitsusjuhid Mart Laar ja Siim Kallas, teisel pool võtsid kohad sisse skeptikud Igor Gräzin, Martin Helme ja Ivar Raig. Saatejuhid olid Ainar Ruussaar ja Raivo Suni.

Moldaavia arengutee

Eesti Päevaleht kirjutas saate järel, et imagoloogiliselt jäid peale valitsuspoliitikud, kes nägid välja ja käitusid ühtse meeskonnana («nagu raudrüütlid»), teine pool aga mõjus nii nagu luik, haug ja vähk («nagu talupojad»).

Jaanus Piirsalu pani Päevalehes debatist kirja katkendi Ruussaare küsimustest osalistele, mis riigiga nad võrdleksid Eestit kahe aasta pärast, kui hääletuselt tuleb «ei».

Parts: «Jääme Euroopa äärealaks. Võib-olla Moldaaviaga.»

Kallas: «Ma pakuks, et Moldaavia ja mõne Kariibi mere saare ristsugutis.»

Laar: «Ukraina. Muutused on «ei» puhul kindlasti suuremad kui «jah» puhul.»

Raig: «Šveits.»

Rahvahääletuse päev kulges Eestis rahulikult. Mõned väiksemad vahejuhtumid olid seoses agitatsiooniga – seintele soditi ELi vastaseid loosungeid ja ETV ühes saates esitas osaleja eurokriitilisi seisukohti (seaduse järgi oli agitatsioon tol päeval keelatud).

Õhtul kogunes suur osa eliiti ning välisdiplomaate tulemust ootama Radissoni hotelli. Jälgiti huviga ETV hääletustulemuste saadet, kohal oli palju ajakirjanikke Lätist – tolleks ajaks polnud Läti rahvahääletusel veel ELi kohta otsust teinud ning see seisis ees.

Häälte lugemine kulges algusest peale jah-tulemuse tähe all, ning mida edasi, seda rõõmsamaks muutusid riigijuhtide näod. Ühisavalduses lootsid president Rüütel, peaminister Parts ja riigikogu esimees Ergma, et tulemus loob aluse suuremale usaldusele ja koostööle riigivõimu, omavalitsuste ja kodanikuühiskonna vahel. Kas see nii on läinud, saab igaüks kümme aastat hiljem ise järele mõelda.

Postimees ilmus 15. septembril 2003 üle esikülje kujundatud suure «JAH» sõnaga, mille kohal oli näha jõudude vahekord rahvahääletusel: 67:33. Tulemus oli seda veenvam, et üheski Eesti maakonnas ei jäänud jah-poole edu väiksemaks kui 57 protsenti (nii oli Ida-Virumaal), Tartus oli jah-ütlejaid koguni 74 protsenti. Ajaleht Postimees ilmus rahvahääletuse järgsel päeval kahes versioonis – lõunaeestlased said hilisema trükitähtaja tõttu põhjalikuma info tulemuste kohta.

Igaüks peab võitma

Õhtuleht hüüdis 15. septembri hommikul kaanel «Euroopa, siin me oleme!», illustreerides seda Sulev Nõmmiku ja Lia Laatsi kaadriga armastatud eesti filmist. Ka reportaažides erakondade tulemuseoota­mise pidudelt jäi leht endale truuks, kirjeldades põhiliselt seda, mida kusagil süüa või juua pakuti.

Toonane peaminister Juhan Parts ütles Postimehe intervjuus optimistlikult, et Euroopa Liidust peab võitma iga Eesti inimene. «Esimene kõiki ühendav eesmärk võiks olla rikkus igasse kodusse,» oli Parts lootusrikas. «Teine kõiki kannustav eesmärk võiks olla, et Eesti oleks uute liikmesriikide seas kõige edukam.»

Hääletuse tulemusi kommenteerisid ka skeptikud. Martin Helme ütles, et rahvas on otsustanud ja selle otsusega tuleb edasi minna. «Liitumisotsusega tuleb ka neil, kes vastu olid, arvestada ja kohanduda,» tõdes ta.

Eurojaatajate pidu Tallinnas tumestas veidi Rootsi sama päeva referendumi resultaat – 56 protsenti osalenuist lükkas tagasi Rootsi ühinemise euroalaga. Kui hääletus lõppenuks teisiti, oleks Rootsi võtnud euro tarvitusele 2006. aasta algul, nüüd pole seda aga tänaseni teinud.