Peavari triibulistele ja kolme jalaga kassidele

Üha enam satub turvakodudesse kasse, kes visatakse tänavale siis, kui nad pole enam armsad kiisupojad ja hakkavad kodus pahandust tegema.

Igal suvel satuvad paljud suvilate ümbruses hüljatud kassid hoiupaika või turvakodusse. Lisaks suvilakasside probleemile on pead tõstmas laiem, kevadekasside mure.

Kuigi endiselt liigub suvilate lähikonnas palju hüljatud kasse, on MTÜ Kasside Turvakodu vabatahtliku Edit Kautsi sõnul uueks trendiks saamas kevadel tänavale sattuvad korterikiisud. «Ma nimetaks seda pigem kevadekasside probleemiks, kuna nad on kevadel ja suvel hästi pisikesed ja nunnud, nad võetakse nii suvilasse kui korterisse.

Kui nad on kolme-neljakuused, hakkavad rohkem kardinate küljes rippuma ja pahandust tegema, siis nad enam ei sobi korterisse,» kõneles Kauts. Seejärel jäetakse kassid metsa äärde, Tallinna linnapiirile või otse maja kõrvale.

Nii juhtus näiteks turvakodus olevate Punaste Vendadega. «Üks vanatädi andis nad perre, kolme kuu möödudes ütles, et pere tahtis lemmikloomad tagasi anda, kuna ilmus ootamatult allergia kasside vastu. Kui nad olid pisikesed pojad, olid nad kihvtid.

Aga kui hakkasid pahandust tegema, läks asi pahasti. Nüüd nad on aastavanused, näevad väga head välja, on sõbraliku, liiguvad ja mängivad koos – nagu kaksikud, ja ootavad turvakodus uut kodu,» jutustas Kauts.

Kuigi inimesed vaatavad turvakodus olevate kasside pilte juba internetis, valib enamik lemmiklooma siiski kohapeal, eelistades kasse, kes tulevad sõbralikult pai nuruma või hüppavad sülle. Nii ongi näiteks tagasihoidlik hallitriibuline Täpike veetnud turvakodus juba neli aastat.

Kes siiski otsustab võtta turvakodust argliku kassi, ei pea Kautsi sõnul pettuma: ka kõige pelglikum kass võib kodusoojas silitamise ja toitmisega sõbralikuks muutuda. «Karjaloomad nad ei ole. Siin nad nii sõbralikuks ei lähe,» selgitas Kauts.

MTÜ Kasside Turvakodu pakub varju 56 kassile: rohkem abivajajaid ei saa lihtsalt vastu võtta, sest ei jagu ruumi ega vabatahtlikke kassidega tegelema.

«Inimesed, kes on korra abi saanud, helistavad meile uuesti. Samuti need, kes on teistest organisatsioonidest pikalt saadetud, helistavad, et äkki meie saame ikka aidata,» tõdes Kauts, ja loetles kassiabi organisatsioone pealinnas.

«Mõelda võib, et Tallinnas on kassiabi organisatsioone palju, aga kõikidel on oma nišš: kes võtab rohkem kolmevärvilisi ja kodust, meile jäävad triibulised, sisisevad ja kolme jalaga kassid.»

Mis eristab turvakodu hoiupaigast? «Hoiupaik on pigem hukkamise paik. Näiteks Tallinnas Viljandi maantee hoiupaigas, mida meie kõik maksumaksjad ise rahastame, pannakse üle 80 protsenti kassidest magama – üle 2000 looma aastas,» rääkis Kauts. Tema sõnul võetakse hoiupaigas kassid vastu, kuid inimesi võiks rohkem teavitada, mis juhtub loomaga edasi.

Turvakodusse ei saa kasse enne vastu võtta, kui nad on vaktsineeritud, saanud parasiiditõrje ja steriliseeritud, kuid hoiupaikades ei jõuta paraku kõiki loomi vaktsineerida, tagajärjeks on bakterite vohamine ja haigused. Sellises olukorras osutub Kautsi sõnul kassi magamapanemine ainuvõimalikuks lahenduseks. 

Miks peaks aga endale kassi võtma turvakodust? «Me pakume järelhooldust: anname kassid ära kiipide ja lepingutega, kanname ta ise lemmikloomade registrisse omaniku nimele,» selgitas Kauts, ja lisas, et kuigi praegu kiibitakse loomi loomakliinikutes, unustab sageli omanik ise või loomakliinik lemmiku registrisse kanda. 

Kauts rõhutas, et tegelikult ei ole loomapidamine keeruline, kui põhitõed selgeks saada. Kassipidamise nõuandeid jagab ka turvakodu. «Meil on toitumisdokumendid ja nurrumootori käsiraamat. Mida teha, mida mitte teha. Ära lase linnas välja ilma rihmata, ära lase aknast alla kukkuda. Sellised asjad, mille peale algaja kassiomanik ei tule,» selgitas Kauts.