/nginx/o/2013/08/22/1986194t1hceba.jpg)
Sellise pealkirja panin oma artiklile Stanislav Netšvolodovi näituse «Suur näitus» avamisjärgse laupäeva hommikul. Õhtul kultuuriajakirja Akadeemia tänavuse aasta kaheksandat numbrit lahti lüües sain oma kurvastuseks Jüri Alliku ja Anu Realo artiklist «Vene hinge otsingul» teada, et rahvuslikku hinge pole olemas. Mida teha? Otsustasin ühe artikli pärast mitte loobuda ilusast pealkirjast.
Tuleb nentida, et Stanislav Netšvolodovi kunsti juured ja eripära tulenevad ainult tema kasvukeskkonnast Ukrainas. Kiievis omandas ta arhitektidiplomi ning töötas sel alal Irkutskis. Siberis hakkas aga noort meest paeluma skulptuur ning ta pühendus sellele. 1971. aastast elab Netšvolodov Tartus.
Niisiis on Ukraina koloriitne rahvakunst ja pompoossed barokkstiilis kirikud kujundanud ühe tartlase loomingut, mille dünaamilisus, ekspressionism ja värvikus erineb kui öö ja päev eestlaste jaankoortilikust rahu ja lihtsuse poole pürgivast skulptuurist.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/05/6228583t1hd8b6.jpg)