Eesti kommunistid leidsid lõpu Stalini hakklihamasinas

Tippkommunist Jaan Anvelt (1884–1937). Foto: arhiiv

Kommunist Jaan Anvelt süüdistas 1937. aasta algul äraandmises vana tuttavat, Moskvas arreteeritud ajakirjanikku August Kastrat. Viimane saadeti Gulagi, mõni kuu hiljem tuldi järele Anveltile.

Konstantin Pätsi juhitud ajalehes Tallinna Teataja töötas tsaariajal aastaid sotsialistist ajakirjanik August Kastra, kellest sai ka üks vasakpoolsete juhte Tallinnas. Siis aga läks ta tülli kommunistliku liikumise tõusva tähe Jaan Anveltiga ning visati bolševike seast välja.

Suur võis olla Kastra üllatus, kui kõrgeks kommunistlikuks funktsionääriks tõusnud Anvelt 25 aastat hiljem Moskvas NKVDs vana lahkheli taas üles äratas ning tema vastu tunnistusi andis.

Ehkki Anvelt ja Kastra Venemaal ilmselt kordagi ei kohtunud, miilas kahe Eesti kommunisti omavaheline vaen ka idapiiri taga aastakümneid, selgub 1937. aasta ülekuulamisdokumentidest, mida hoitakse Venemaa julgeolekuteenistuse FSB keskarhiivis Moskvas Lubjankal.

Osalt Anvelti tunnistusele toetunud süüdistuse alusel mõistis NKVD erinõupidamine August Kastra 1937. aasta suvel süüdi osaluses eestlaste kontrrevolutsioonilises trotskistlikus rühmituses. Mees suri 1941. aasta oktoobris Arhangelski oblastis Soroki vangilaagris.

Jaan Anvelt viidi 1937. aasta novembris Moskvas kodust minema ja peksti viis päeva hiljem Lefortovo vanglas surnuks.

August Kastra poeg Viktor Kastra elab praegu Moskvas. Ta on kümmekond aastat tegelenud isa eluloo uurimisega. Juunis 2012 sai ta FSB keskarhiivis juurdepääsu August Kastra toimikule. «Algul olid seal mitmed dokumendid suletud, sealhulgas Anvelti tunnistus, hiljem aga võimaldati mu pöördumise peale juurdepääs peaaegu kogu toimikule,» rääkis Viktor Kast­ra Postimehele.

Osaliselt lubati tal koopiaid teha. «Mõnedest paberitest, näiteks ülekuulamisprotokollidest, siiski koopiaid ei saanud ning ma kirjutasin need ümber.»

Vaesus pärssis haridust

Jaan Anvelti pojapoeg, riigikogu liige Andres Anvelt, kellele Postimees artiklit enne ilmumist tutvustas, ütles, et pole vanaisa elulugu kunagi uurinud, ning loobus omalt poolt kommentaaridest.

August Eduard Kastra sündis 17. oktoobril 1878 Tartus Karl ja Liso Kastra viienda lapsena. Karl oli pärit Palamuse valla Visusti külast ning pidas veovoorimehe ametit. «Isa teenistus oli nii kehv, et teises klassis arvati mind koolist välja, sest ma ei suutnud viierublast tasu ära maksta,» meenutas August Kastra hiljem Venemaal koostatud elulookirjelduses.

Hoolimata vaesusest õnnestus poisil seejärel saada haridus Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis. «Õppisin seal praktiliselt tasuta.»

Küpsustunnistuse poole püüeldes puutus noormees kokku kohalike vene õppuritega. Ilmselt sealt tekkis tal huvi sotsialistliku ilmavaate vastu. 1904. aastal liitus August Kast­ra toona põrandaaluse Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) Tartu organisatsiooniga. 1905. aastal lõi ta juba kaasa streikide korraldamises.

1907. aastal arreteeriti ta koos muude parteikoosolekul viibinud tegelastega, kuid sai mõne aja pärast vabaks, kuna «sandarmeerial ei õnnestunud tõendada, et tegu oli VSDTP komitee koosolekuga».

August Kastrast kujunes aktiivne tegelane toonase Eesti meediapildi vasakpoolsel ja ametiühingutega seotud tiival. Ta asus toimetama Tallinnas ilmuvat ametiühingute ajakirja Trud, 1911. aastal asus ta aga ajalehe Tallinna Teataja kaastööliseks. Seal töötas ta hilisema riigivanema Konstantin Pätsi alluvuses. Seda lugesid kommunistid Kastrale hiljem suureks veaks ning viimane üritas niisugust ränka eksimust õigustada sellega, et ta olnud lihtsalt ooteseisundis, et hakataks «õiget töölisajalehte» välja andma.

Kahtlustati nuhkimises

1910–1914 oli Kastra üks sotsiaaldemokraatide Tallinna komitee juhte. Sellest perioodist pärinebki tema tüli Jaan Anveltiga, mis aastakümneid hiljem osutus üheks põhjuseks, miks ta Gulagi okastraatide vahele sattus.

Anvelt oli nimelt lähedalt seotud Narvas ilmuma hakanud ajalehega Kiir, lehe kohta kirjutas Kastra hiljem Venemaal, et see asus «menševike platvormil». Kastra kinnitusel trükkis Kiire toimetaja oma nime lehes avalikult, mis praktikas tähendas ajalehe veergudel «revolutsioonilisest taktikast» loobumist.

Kalev Tammistu kirjutatud Jaan Anvelti biograafia (1989) esitab seda kaasust mõnevõrra teistmoodi – vestluses Anveltiga, kes kutsus ajakirjanikku tööle Narva Kiire toimetusse, teatanud «bolševike ja menševike vahel kõikunud» Kastra, et ei taha Tallinna Teatajast lahkuda. «Anvelt oli pettunud,» ütleb autor.

Tulevane detsembrimässaja ning tippkommunist leidnud sel puhul, et Kastra ei taha lihtsalt mugavast töökohast Teatajas ilma jääda ning kardab kaotada oma mõju sotsiaaldemokraatide Tallinna organisatsioonis.

1913. aastal kaebas August Kastra parteis Anvelti peale, et too laimab teda. Nimelt levitanud ta juttu, et Kastra on tsaarivõimu nuhk (vt lähemalt väljavõtteid dokumentidest).

Asja arutamiseks tuli kokku seltsimehelik vahekohus, mille liikmeteks olid muu hulgas sotsiaaldemokraat, hilisem Eesti riigivanem August Rei ning tulevane kuulus riigikukutaja Viktor Kingissepp. Vahekohus katkes ilmselt lõpliku tulemuseta, Rei aga taandas end sealt üldse. 1917. aastal visati Kastra konflikti pärast Anveltiga bolševike parteist üldse välja.

Uus karjäär Venemaal

Vabadussõja-eelse Saksa okupatsiooni ajal August Kastra arreteeriti, kuid sai vabaks. «Mais 1918 põgenesin Moskvasse.»

Punasele Venemaale jõudnud, tegi Kastra täiesti arvestatavat karjääri sealses paberitööstuses. 1918–1920 oli ta Moskvas vastava peavalitsuse juht, 1919. aastal kuulus rahvakomissaride nõukogu erikomisjoni, mis tegeles (ilmselt tsaariaegsete) pangaarhiivide ja väärtpaberite hävitamisega.

Aastail 1922–1926 oli August Kastra ametis Ukraina paberitrusti direktorina. Tema edenemine paberitööstuses sai aga hoobi 1928. aastal, kui kontrollimisel leiti «suuri puudujääke kapitaalehituses», mille kõrvaldamiseks Kastra ja teised «ei rakendanud vajalikke meetmeid». Kastra üritas oma mahavõtmist siiski vaidlustada, saavutas teatavat edu ja võeti seejärel parteitööle lihtsa propagandistina Moskva Proletarski rajoonis.

Kastra nägi suurt vaeva, et tema parteistaaži loetaks ikkagi 1905. aastast, ning see õnnestus veidi aega enne arreteerimist.

Jaan Anvelti omaga võrreldav parteikarjäär jäi talle ometi kättesaamatuks. Kui NKVD August Kastra 1936. aasta oktoobris kinni nabis, töötas ta ajakirjas Bumažnaja Promõšlennost (Paberitööstus). Ta elas koos naise ja tütrega Moskvas kesklinna korteris.

Kastrale esitatud süüdistus kõlas järgmiselt: «Oli eestlaste seas kontrrevolutsioonilise terroristliku organisatsiooni liige, mis pidas võitlust Kominterni ja Eesti kommunistliku partei keskkomiteega. Kontrrevolutsiooniline organisatsioon seadis endale eesmärgiks Kominterni ja Eesti kompartei keskkomitee juhtkonna vahetuse terrorismi teel.»

Süüdistus esitati 26. novembril 1936, allkirja asemel on dokumendis märge «allkirjast keeldus».

11. veebruaril 1937 – see on kümme kuud enne tema enda arreteerimist ja surma – andis tippkommunist Jaan Anvelt NKVDs August Kastra kohta ütlusi.

Pikemalt loe Postimees Plussist või Postimehe paberlehest!