Pronksmedal, lisaks üks koht esikümnes ja veel kaks sportlast 16 parema seas – selline oli Eesti saldo kergejõustiku MMil Moskvas. Nii vaadates ei midagi erilist, kuid tervikuna jätsid eestlaste esinemised positiivse mulje. Ilmselt seepärast, et Eesti MM-koondises polnud seekord ühtegi tühikargajat, kelle võistlemine ei pakuks vähimatki huvi.
Peep Pahv: lootus ilusale tulevikule
Vastupidi, tänavune MM tekitas aimduse, et järgmisi tiitlivõistlusi tasub oodata veel suurema põnevusega. Medalimasin Gerd Kanter peaks püsima sama kõrgetasemelises mängus vähemalt Rio de Janeiro olümpiani, aga ka noored tõstavad pead. Tõelise spordimehe tunnustega Rasmus Mägi võiks senise arengu jätkudes koputada mõne aasta pärast ka MMi või olümpia finaali uksele, ränga vigastuste kadalipu läbinud Liina Laasmal on püstitatud sihid, mis võrduvad Moskva MMi medalitulemusega. Samuti pole näha ühtegi põhjust, miks aastaga USAs meeletu arenguhüppe teinud Maicel Uibo ei võiks samamoodi jätkata. Uuele tasemele on jõudnud Risto Mätas, keda kannustab kodune terav odaviskajate konkurents, ning talvine EM ja universiaad näitasid, et Anna Iljuštšenko suudab hüpata tippudega võrdseid kõrgusi.