Norra heinaküüniga ookeani ületades

Kon-Tiki meeskond seilamas päikeseloojangus Prantsuse Polüneesia poole. Foto: Kaader filmist

Kummad olid esimesed: kas polüneeslased või lõunaameeriklased?
 

Suuri maadeavastajaid on tänapäeval vähe järele jäänud. Ju sellepärast tuleb viimaseid alles­olevaid eksemplare hästi hoida ja korralikult turustada.

Thor Heyerdahl (1914–2002) tegi muidugi ise kõik vajaliku, et ta eluloo uurijatel oleks võimalikult lihtne valmispandud materjal läbi töötada ja sellest legende luua. Kümned populaarteaduslikud raamatud kümnetes miljonites eksemplarides, paljud teaduspublikatsioonid, dokumentaalfilmid, mitmed muuseumid ja muud atraktsioonid.

Kindlasti oli Heyerdahl XX sajandi teise poole suurim rändur ja temast suurejoonelise mängufilmi tegemine on igati õigustatud.

Filmi keskmes on Kon-Tiki, ühtaegu palsapuust parv, inkade muistne päikesejumal ja polüneeslaste müütiline esiisa. Heyerdahl koos viie kaaslasega sõitis 1947. aastal enam kui kolm kuud selle norra heinaküüni meenutava parvega Peruust Prantsuse Polüneesiasse. Ligi 7000 km mööda Vaikse ookeani lagedat vett.

Heyerdahli ja Polüneesia lugu sai alguse Fatu-Hiva saarelt Markiisaarestikust, kus ta elas umbes ühe aasta (1937–1938) koos oma esimese abikaasa Liviga. See oli teaduslike kavatsustega rüütatud noorusromantiline põgenemine 1930. aastate lõpu rusuvast Euroopast.

Rännuteooriad
Kodumaal oli Thor õppinud zooloogiat. Loodusteaduslikke vaatlusi tegi 22-aastane noormees ka Polüneesias. Ta tähelepanu köitis esmalt küsimus, kuidas olid kohalikud loomaliigid sattunud isoleeritud saartele. Peagi pöördus huvi kultuuriantropoloogiale ja migratsiooniteooriatele.

Loomade asemele asusid inimesed – kuidas jõudsid muistsed polüneeslased Vaikse ookeani saartele. «Fatu-Hiva» ingliskeelse versiooni kirjutas autor 35 aastat pärast saarel elamist. See ei ole mitte teaduslikult uudishimutseva noore mehe raamat, vaid küpse müüdilooja tagantjärele tarkusega kirjutatud teos.

Heyerdahl oletas, et migratsioon Polüneesiasse on toimunud Lõuna-Ameerikast, mitte Kagu-Aasiast, nagu arvas ja arvab siiani enamik teadlasi. Ta märkas, et hoovused liiguvad ookeanil idast läände, et paljud taimed on samad nii Polüneesias kui Lõuna-Ameerikas.

Aastaid hiljem väitiski Heyerdahl, et eelkõige hoovuste ja passaattuulte suunda jälgides sündis tal idee uudsest migratsiooniteooriast. Kui teema ajalugu rahulikult uurida, polegi see teooria uus, esimest korda hõigati see välja juba XIX sajandil kellegi Ellise-nimelise mehe poolt, kellele omakorda vastas austraallane John Lang, et kuna peruulased ei olnud merd sõitev rahvas, pidi olema vastupidi – polüneeslased külastasid Lõuna-Ameerikat.

Seda Lõuna-Ameerika teooriat täiendasid 1921 S. Percy Smith oma töös «Hawaiki: the Original Home of the Maori» ja 1923 Elsdon Best monograafias «Polynesian voyagers». Enamik antropolooge ja lingviste ei tahtnud Ellise-Heyerdahli versioonist midagi kuulda.

See, mis mind kuulsa norralase juures eelkõige häirib, ongi ta püüd esitada ennast mitmete asjade esmaavastaja ja mitmete teooriate väljamõtlejana, kui tegelikult olid need asjad ja ideed olemas juba enne, kui ta ise Okeaaniasse jõudis. Vaieldamatult jääb Heyerdahli rolliks selle kauge maailmanurga populariseerimine, põnevate migratsioonialaste teadusdebattide algatamine ja antropoloogia praktiliste võimaluste avardamine.

Samas oli ta ise justkui kahe heinakuhja vahel seisev mees – kord tõsiste teaduslike ambitsioonidega uurija, kord populaarteaduslikku populaarsust ihkav seikleja.

Eriti selgelt tuleb see kahestumine välja tema Rapa-Nui ehk Lihavõttesaare arheoloogiliste välitööde puhul. Ühel pool seisab mees, kes saabus saarele oma peas ammu valmis mõeldud skeemidega, millele ta kohalike abiga lihtsalt tõestust püüdis leida, teisalt andis ta koos Edwin Ferdoniga välja ekspeditsiooni üliolulise aruande, mis on Rapa-Nui uuringuid mõjutanud hiljemgi. Muu hulgas mõjutanud sellega, et selle mahuka tööga on olnud paljudel põhjust polemiseerida.

Filmist ja rändajatest
Võib öelda, et Heyerdali rännakutes ja isikus on ka parajal määral intriigi kunstilise lähenemise tarbeks.

Väidetavalt püüdsid filmi «Kon-Tiki» tegijad 14 aastat käsikirja Hollywoodi müüa, aga tulutult. Miks filmitööstuse pealinn siis seda lugu ei tahtnud? Võib oletada mõningaid põhjuseid. Olulisim oli mu arvates see, et Kon-Tiki ekspeditsioon õnnestus väliselt liiga lihtsalt.

Jah, see oli raske ja ohtlik, aga tegelikult ei juhtunud miskit üleliia dramaatilist. Seda filmitööstuse mõttes puudujääki on nüüd püütud korvata heade tehniliste efektide, muusika ja suhete pingestamisega. Lugu on tõesti põnevam vaadata suurelt ekraanilt, kui lugeda raamatust või vaadata omaaegset venivat dokfilmi (mis sai muide Oscari).

Olulisim lisandus, millega oleks võinud veel edasi minna, on meeskonnaliikmete omavaheliste suhete avamine. Need pinged ja hirmud, mida hiljem on hakatud nimetama kosmoselaeva efektiks ja mida Thor ise kutsus ekspeditsioonipalavikuks, olid kuue mehe vahel ilmselgelt olemas ka imepisikesel parvel.

Põhjamaade maadeavastajate elud Nansenist, Amundsenist ja Sverdrupist alates on täitsa korralikult läbi hekseldatud. Sealt midagi uut ja intrigeerivat leida on ilmselt raske. Puudu on siiski veel üks – rootslane Sven Hedin (1865–1952).

See vastuoluline isiksus, kelle elu oleks suurepäraseks aineks dramaatilisele kunstiteosele, on siiani Skandinaavia heakodanlikus seltskonnas tabuteema. Hedini auahnus, saksameelsus, mis madaldus natside kiitmiseni, järjekindlus ja põikpäisus Kesk-Aasia ja Tiibeti uurimisel pakuks dramaatikat vähemalt sama palju kui Heyerdahli lugu.

Aga ühes olid nad sarnased. Nende usk oma ideede õigusesse muutus omaette religiooniks. See oli suurte rändurite tugevus ja nõrkus ühteaegu.

«Kon-Tiki»

Norra 2012

Režissöörid: Joachim Rønning, Espen Sandberg

Alates 16.08 Tallinnas CCPlazas, Artises ja Katusekinos ning Tartus Ekraanis ja Cinamonis