Eestimaa vahvaimad kohad

Kõrvaltvaataja pilgu jaoks on imeilus ka Tapa raudteejaam. Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja

Võõrsil tundub ikka põnevam ja kodulähedased huvitavad kohad kipuvad sootuks märkamata jääma. Milliseid kohti kiidavad siin pikemalt peatunud välismaalased? Reisikülg toob ära viie Eestis vabatahtlikuna töötanud noore lemmikpaigad.
 

Alliksaare mahetalu Hiiumaal

Gaia Zuffa
Itaaliast

Eestis on mõned asjad, millega olen väga ära harjunud. Näiteks see, et kui väljas paistab kasvõi natuke päikest, on aeg grillida, igal pool saab kaardiga maksta, sauna tehakse terve talv, ja muulgi ajal, ning wifi on igal pool.

Minu ülesandeks oli teha lühikesi promoklippe Eesti noorsootööst ja seetõttu sain käia mitmes linnas ning osa võtta mitmest projektist. Kõige huvitavam oli Hiiumaal Alliksaare mahetalus, kus kuus vabatahtlikku Hong Kongist, Venemaalt, Jaapanist ja Eestist aitasid farmer Priidut.

Tartust sõitsin bussiga Tallinna, sealt edasi Heltermaale ning sealt kohaliku bussiga Leisisse, kus Priidu mind enda auto peale korjas. Üllataval kombel on isegi Eestis võimalik sõita bussiga rohkem kui kuus tundi!

Laagri juhataja Siiri näitas, kus me järgmised päevad elame: puidust maja, kus ei olnud vett, maja kõrval oli hoopis kaev, kust me pidime ise vett tooma. Samuti asus tualett maja kõrval. Pliiti pidi puudega kütma, et maja soojana hoida ja süüa valmistada, ning dušš oli saunas. Internet oli kahe kilomeetri kaugusel ühe bussipeatuse lähedal.

Kõigil oli oma roll: kes tegi süüa, kes pesi nõusid, kes puhkas pärast rasket tööpäeva, kes puhastas villa. Vabatahtlikud lüpsid lehmi, pügasid lambaid, ehitasid loomadele aedu jne.

Ma rääkisin teiste vabatahtlikega ja nad ütlesid, et on Priidult ja tema perelt väga palju praktilisi teadmisi saanud. Hong Kongist pärit Vanessa nägi siin esimest korda elusat lammast, Saksamaalt tulnud Kevin sai sõita vanade nõukogude ajast pärit traktoritega ning Venemaalt pärit Polina sai oma inglise keelt harjutada.

Nad tundsid, et on oma mugavustsoonist välja kistud, kuid nad harjusid sellega üsna kiiresti ja leidsid, et selline praktiline töö annab rahulolu, et oled midagi ära teinud. Mina tundsin sama, tahtsin selles väikeses kogukonnas võimalikult palju osaleda ja ära teha ning samas seda kõike jäädvustada. Õhtuti, pärast õhtusööki, olime nii väsinud, et magamaminek tundus maailma kõige parema asjana.

Üks teadmine, mis ma endaga kaasa võtan, on see, et ei tohi karta uusi kogemusi. Lihtsalt proovi ja kui sa hakkama ei saa, siis ei juhtu ka midagi. Vähemalt oli sul võimalus proovida!

Tartu

Elise Chanel