Hellenurme vesiveskis valmib sooja jahu

Veskiemand Mae Juske leiba poest ei osta. Tema sõnul on kivijahvatuse võlu selles, et vili ei jää purustades täielikult ühtlane ja leiva maitse tuleb sedavõrd omapärasem. Foto: Margus Ansu

Vesiveskis valminud rukkijahust küpseb kohapeal leib.Hellenurme veskimuuseumi jahu valmib täpselt sellisena, nagu veskiemand ja mölder lubavad. Tänasest saab hoolsa pilgu all valminud rukkijahust voolida ka leivapätse, mis uhiuues leivakojas küpsema hakkavad.
 

Veskiemand Mae Juske näitab veskikivi, mis hakkab jahvatama leiva tegemisel tarvilikku rukkijahu. Mürina taustal valab mölder Harri Teder rukki veskisse, samal ajal tõuseb õhku kärsahaisu. «Kivi hõõrub vastu kivi, kui alguses tühjalt töötab,» selgitas ta.

Hais kaob, kui rukis jõuab ümmarguste ja lapikute kivideni, mille vahel iga tera vähem või rohkem puruneb. Tulemus oleneb sellest, kui suureks jätta kivide vahe: mida tihedamini on kivid üksteise vastas, seda peenem jahu valmib.

Leivakoda oli Juske ammune unistus, sest nii mõnedki külalised soovisid jahvatatud viljast ka ise pätsi valmis küpsetada. Kuigi nüüdisaegne toidukäitlus ei luba sellisel vanamoodsal viisil leiba kui toitu toota, saab valminud jahu ikkagi müüa.

«Ma ei ole täpsemalt uurinud, kas on veel mingeid võimalusi traditsioonilise jahvatusstiiliga toitu toota, aga praegu on meil euroseaduste järgi suveniirid,» sõnas Juske ja lisas, et nimeliselt on tegu töökojaga.

Veskis on võimalusi jahvatamiseks palju enam kui leivaks valmistatav rukkijahu. Näiteks valmib veskis odrajahu, eri sorti mannat ja püüli ehk sõelutud valget jahu. Sortide eristamiseks on veskil 24 sõela. Veskis on ka hernesorter, mis töötab tsentrifugaaljõul. Herned saavad kaalu järgi erineva jõu, et metallist sorteerijast välja lennata: ühte anumasse lendavad terved herned, siis poolikud ja lõpuks umbrohuseeme ning ussitanud herned.

Veskit üleliia ei kuluta
1880. aastatel ehitatud veski pole Juske sõnul kaua aega jahvatamata seisnud. 2009. aastal tuli veskis siiski töö pikemaks ajaks peatada.

Plaanitud aastane remont venis kahele aastale, kui muuseumisse sattus teismeline, kes omapäi ringi käies turbiini juhtratta juurde pääses. «Järsku kuulsime, et mingi kolin käis,» lausus Juske.

Teismeline oli tõmmanud hammasratastel töötava turbiiniratta jõuga lõpuni lahti. «See tähendas, et remondiks lahti ühendatud turbiin keerdus hambumusse. Hambumine peab olema täpne, kui ei ole, siis tõmbab millegi kõveraks,» selgitas Juske.

Kõveraks tõmbus saja-aastane võll, mille parandamine oli pealtnäha lootusetu. «Siis oli see hetk, et nüüd on kõik ka selle veskiga,» meenutas Juske.

Viiemeetrist võlli ei saanud tellida ega korraga paigaldada, seetõttu tuli uus võll kolmes tükis tagasi panna. Töökojad olid aga raskustes, et millimeetri pealt võlli lihvida, sest ka väiksem valemõõtmine võis tekitada vibratsiooni ja panna kogu maja värisema. Pärast korduvaid katseid sai võll siiski paika. «Selliseid asju juhtub. Ja me ei tea kunagi, mis on järgmine asi, mis katki läheb,» nentis Juske.

Veskit aitab osaliselt korras hoida kokkuhoidlik jahvatamine. «Me töötamegi muuseumina, sest enam ei olegi jahvatada vaja jahvatamise pärast ja kuna süsteem on nii vana, ei olegi mõtet seda kulutada,» lausus Juske.  Nüüd piisab tema sõnul kotist või poolest viljast, et huvilised saaksid ettekujutuse veski tööst.

Kui tagasihoidlikust kasutamisest hoolimata veskis midagi ikkagi puruneb, püüab veskirahvas esialgu selle ise korda saada. «Ei saa minna poodi ja nõuda, et palun meile üks mannamasina kodar,» ütles Juske. Tema sõnul on suur abi mölder Harri Tedrest, kes tuli veskisse püsivalt tööle pärast õpetajaametist pensionile jäämist.